R, 9.12.2022

Indie-muusik José Gonzáles: Mul on anne luua ühe päevaga, aga nii ei meeldi mulle

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Indie-muusik José Gonzáles: Mul on anne luua ühe päevaga, aga nii ei meeldi mulle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
José Gonzáles tõdeb, et praegune muusika on rohkem kooskõlas sellega, kes ta inimesena on.
José Gonzáles tõdeb, et praegune muusika on rohkem kooskõlas sellega, kes ta inimesena on. Foto: Agnes Müürsepp
  • José Gonzáles tunneb, et ei pea oma muusikat oma isiksusest enam lahutama.
  • Eesmärk on ennast muusikuna pidevalt arendada.
  • Kõige hiljutisemal albumil on rohkem mängulusti ja lapsemeelsust.

Täna õhtul esineb Alexela Kontserdimajas Rootsi indie-folk muusik José Gonzáles, kelle omapärase helikeelega minimalistlik kitarrimuusika on võitnud paljude südamed. Gonzáles, kelle jaoks ei ole see kaugeltki esimene kontsert Eestis, tõdeb vahetult enne kontserti Postimehele antud intervjuus, et muusika loomine on ajaga keerulisemaks läinud, sest ühel hetkel ei ole muusika enam prioriteet number üks.

José Gonzáles

11. juunil 2022 Tallinnas, Alexela kontserdimajas

Soojendab Duo Ruut

Jośe, teie viimane album enne 2021. aastal ilmunud «Local Valleyt» oli 2015. aastal ilmunud «Vestiges & Claws». Mis kahe albumi vahel teie elus toimunud on ja mis teie jaoks muutunud on?

Suurim muutus mu elus selle aja jooksul on kindlasti olnud see, et minust sai isa. See on mind muutnud, sest ma tunnen, et ma pole enam ainult artist: muusik, kellele on antud võimalus tuuritada mööda maailma, rääkida oma lugu ja paljudest asjadest üldse mitte mõelda. Nüüd ma tunnen, et ma olen rohkem.... inimene. See artisti osa minus on märgatavalt kahanenud, kuid selle asemel on nüüd rohkem aega perekonnale, aega areneda ja olla. Fookus on muutunud.

Kas lapsed on loomingut ka mingis suunas mõjutanud?

Mul on kaks last, aga kui esimene neist sündis, pidin ma õppima aega ümber hindama. Ma pidin otsustama, mille jaoks mul on aega ning loominguline aeg vähenes seetõttu küll. Laste saamine muudab sind paratamatult tundlikumaks, mis puudutab elu – elu aheneb, mingid piirid tulevad ette ja sina ise muutud inimesena justkui väiksemaks.

Nii et need hetked, mil mul on aega muusikaga tegeleda, on muutunud kontsentreeritumaks, intentsiivsemaks ja isegi... kirglikumaks. Samas annab selline lähenemine võimaluse end täielikult muusikasse sisse viia.

Ma tunnen, et minu praegune muusika on rohkem kooskõlas sellega, kes ma inimesena olen, sest kui ma olin noorem, siis ma alatihti tundsin, et muusikas iseenda erinevate versioonide leiutamine on nii põnev. Nüüd ma tunnen, et ma ei pea oma muusikat oma isiksusest enam lahutama ja see on väga värskendav. Ma saan olla mina ise ja see teeb ka loomise pisut... (muheleb) lihtsamaks.

Gonzáles leiab inspiratsiooni igalt poolt, ent innustub peamiselt heast muusikast ja raamatute lugemisest.
Gonzáles leiab inspiratsiooni igalt poolt, ent innustub peamiselt heast muusikast ja raamatute lugemisest. Foto: Agnes Müürsepp

Kust teile inspiratsioon tulnud on? Millest te innustust saate?

Inspiratsiooniga on ikka nii, et see võib igalt poolt tulla. Ma innustun väga palju muusikast ja ma naudin lihtsat muusikat: lihtsad kitarrikäigud ja vokaalid, klaverimäng ja vaiksed trummid. Mulle meeldivad João Gilberto (Brasiilia muusik, 1950. aastate bossa nova pioneer – toim.) ja Chet Baker. Lihtne produktsioon, pehme ja puhas looming, kus muusika on esiplaanil.

Minu suureks inspiratsiooniks on ka traditsiooniline kitarrimäng. Olen alati huvitunud mängijatest, kes mängivad väga kõrgetasemeliselt, küll mitte kõige kõrgemal tasemel (muheleb), aga siiski muljetavaldava stiili ja detailitäpsusega. Mulle on väga palju mõju avaldanud näiteks Nick Drake, aga ka Silvio Rodríguez (Kuuba poliitilise sõnumiga nueva trova muusik – toim.).

Ma olen püüdnud ka oma sõnade kirjutamise oskusi pidevalt lihvida. Ma olen algusest peale püüelnud salapärase ja isegi mõistatusliku lüürika poole, et väljendada sisemisi dilemmasid ja konflikte krüptilises keeles ning anda oma sõnadele sügavust, lisada erinevaid kihte ja tähendusi. Seetõttu on mind viimasel ajal inspireerinud suuresti kirjandus, eriti mis puudutab filosoofiat ja teadust, sest mind huvitavad inimkonna valupunktid, inimesed ja nende kohanemine, efektiivne altruism ja humanism.

Me elame ajalooliselt huvitaval ajal, kus maailm pidevalt laieneb ja muutub ning meil inimestena on võimalik neid muutusi juhtida.

Mulle jäi eelnevalt kõrvu, et Teie jaoks tuleb muusika esimesena ja seejärel sõnad. Kas juhtub tihti, et muusika ja sõnade vahele jääb suur hulk aega? Või on teil pigem mõte juba eos olemas, kuid sõnade kirja panemine võtab lihtsalt rohkem aega?

See on iga laulu puhul erinev. Mõnikord on mul lood aastaid ootel, näiteks kirjutasin ma «Cycling Trivialities» muusika valmis oma esimesele albumile, aga ma lihtsalt ei suutnud sobivaid sõnu kirjutada. Nõnda see laul lihtsalt seisis kolm aastat ning alles siis sai sellest lugu.

Hilisemate albumitega on tegelikult olnud sarnaseid olukordi, kus muusika jääb ootele. Teinekord aga juhtub, et muusika ja sõnad sünnivad justkui koos. Pigem on see erand, sest mulle meeldib rahulikult võtta.

Ma töötan sagedasti demodega, mida ma siis vastavalt täiustan.

Kui palju selliseid poolikuid projekte või demosid hetkel sahtlis ootel on?

Praegusel hetkel? Väga vähe. Küll aga on mul hetkel väga palju «sketše», nagu ma neid nimetan. Neid on mul sadu ja need on enamasti tillukesed ideed või kitarrikäigud. Need ootavad oma aega.

José Gonzáles võtab loometööd rahulikult ning laseb lugudel vinduda. Teinekord tähendab see, et ühe pala loomine võib võtta mitu head aastat.
José Gonzáles võtab loometööd rahulikult ning laseb lugudel vinduda. Teinekord tähendab see, et ühe pala loomine võib võtta mitu head aastat. Foto: Agnes Müürsepp

Te tuuritate hetkel albumiga «Local Valley». Kuidas te seda albumit kirjeldaksite?

Ma kirjeldaksin seda kui loogilist jätke kõigele, mis ma seni teinud olen (naerab) – kitarr ja vokaal. Kuid seal on ka trummimasinad, looperid ja mitmekihilisemad harmooniad, mida varasematel albumitel pole olnud.

Sellel albumil on ka rohkem mängulusti, millega ma varem katsetanud ei ole. Seda on näha ka albumi kaanepildist, mis on värviline (naerab), aga see väljendub ka muusikas, sest ma ise tunnen, et sel albumil on rohkem lapsemeelseid lugusid ja mängulisust, mis vahelduvad sügavate sõnumitega. Sel albumil on üldse suur hulk tundeid.

Ja ma olen väga uhke selle üle. Ma tunnen, et ma olen sellega midagi suuremat saavutanud.

Teie puhul võib tegelikult rääkida justkui tuttavlikust häälest ja mitte nii tuttavast näost, sest Teie muusika, eriti 2003. aasta albumilt «Veneer» pärit «Heartbeats» ja «Crosses», on figureerinud suurel hulgal sarjades ja isegi videomängudes. Kuidas selline sihtotstarbeline loomine erineb albumile loomisest?

Ma olen sihtotstarbeliselt loonud tegelikult väga vähe – «Far Away» videomängule «Red Dead Redemption» ja paar lugu mõnele projektile veel -, sest ma kipun olema väga aeglane kirjutaja. Ma püüdsin «Walter Mitty salajasele elule» muusikat kirjutada, aga lõpuks kirjutati need laulud minu eest ning filmi jäi kõlama vaid mu hääl ja mu kitarr (muheleb).

Minu taktika on luua ja siis loota, et inimesed seda muusikat kasutavad, et ma saaksin võimalikult vähe sihtotstarbeliselt filmidele või seriaalidele luua (naerab).

Mida Te silmas peate selle all, et kirjutate aeglaselt? Kui kaua Teil loomine aega võtab?

(Naerab.) Seda on tegelikult raske öelda, sest ma tean, et mul on anne luua ka ühe päevaga. Ma lihtsalt ei taha. Mulle ei meeldiks see. Ma olen üsna kindel, et ma ei ole võimeline ühe päevaga kirjutama laulu, mis mulle ka meeldiks. Ma lihtsalt olen võimeline kirjutama ühe päevaga laulu (naerab).

Ma ei paneks ühtegi sellist laulu ilmselt albumile. See on oskuste ja ambitsiooni küsimus luua midagi, mis on põnev, aga täidab ka oma eesmärki.

Kas on mingeid ajendeid, mis innustavad Teid looma?

Ma olen pärit kultuuriruumist, kus folkmuusikud kirjutavad poliitilistest konfliktidest ja ühiskondlikest probleemidest, seega kõigest, mis on maailmas halvasti, ja püüavad seeläbi hoida üleval võitlusvaimu. Ma püüdsin oma teisel albumil leida selliseid ajendeid, millest kirjutada, ning leidsin ühe, mis mind tol hetkel kõnetas – valejumalad.

See mõte, et 80% maailmast usub üleloomulikku ja surmajärgsesse ellu... Teadus ometigi ei kinnita seda ning seal justkui pole ühtegi ratsionaalset põhjust sellesse uskuda. Ometigi inimesed usuvad. See on siiani üks mu lemmikteemasid, millest kirjutada ja mõtteid mõlgutada.

Mind huvitavad ka eetilised küsimused ning näiteks evolutsiooniline psühholoogia ja nn «kajakamber», sest minu meelest on oluline mõista, kuidas me inimestena koondume gruppidesse, et siis endast erinevaid gruppe eemale tõrjuda ning miks me sulgeme end süsteemidesse, kus meil ei ole ruumi arenemiseks ja oma mõttemaailma avardamiseks. Sõja kontekstis sellest eriti huvitav mõelda – mis ajendab inimesi sõdima?

José Gonzáles (43)

Argentina juurtega Rootsi indie-folk'i laulukirjutaja, kitarrist ja laulja

Avaldanud neli albumit: «Veneer» (2003), «In Our Nature» (2007), «Vestiges & Claws» (2015) ja «Local Valley» (2021)

Tema muusika on kõlanud seriaalides «House», «Kondid», «Kollanokad», «90210», filmis «Walter Mitty salajane elu» ja videomängudes «Red Dead Redemption» ja «Life Is Strange»

Märksõnad
Tagasi üles