Marcel Johannes Kits teel absoluutsesse tippu

Marcel Johannes Kits esinemas Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi finaalis. Foto: Derek Prager/Queen Elisabeth Competition

Kui mõelda, mis Eestit tõeliselt ja jõuliselt maailma viib, siis pisut seda maailma ja selle mõjujõudu tundes võib väita, et see on suurel määral Eesti erandlikult kõrge klassikalise muusika kultuur. Siiani on jõudnud kõige kõrgemasse tippu meie heliloojad ja dirigendid: Arvo Pärt, Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi, Erkki-Sven Tüür, Jüri Reinvere, Tõnu Kõrvits.

Nüüd aga on tõusuteel klassikalised instrumentalistid. 4. juunil kuulutati välja Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi võitjad, seal pälvis III koha Eesti erakordne anne, tšellist Marcel Johannes Kits. Brüsseli konkurss on klassikakonkursside absoluutne tipp, seal saadud preemia on samaväärne sportlase olümpiamedaliga. Kuid kas on piisavalt teadvustatud, mida see saavutus tähendab? Eriti veel kõrvuti samal ajal välja tulnud jalgpalliuudisega: «Imeline Messi lõi Eesti koondisele viis väravat.» Loomulikult on väikesel maal spordis tippu tõusta üliraske, kuid täpselt sama raske on see suures muusikamaailmas.

Marcel Johannes Kitse saavutusele eelnes aprilli keskel Eesti viiuldaja Hans Christian Aaviku esikoht suurel rahvusvahelisel Nielseni konkursil Taanis. Kohe pärast Brüsseli konkurssi tuli ka teade, et noor dirigent Henri Christofer Aavik on saanud II preemia mainekal Svetlanovi dirigeerimiskonkursil Monacos – ning mõni kuu tagasi sai ta esikoha kõrgetasemelisel dirigeerimiskonkursil Soomes. Ma usun, et Eestil tasub hakata ärevalt kella lööma, et kõiki neid saavutusi mõistetaks ning andeid toetataks. Nii nagu seda juba palju aastaid teevad naabermaad Soome ja Läti.