Annaks taevas, et meil ei tuleks kunagi selliste valikute ees seista!

«Kiiluvees – soomepoiste lugu». Hans Karro relvavend oli teise seas ka Vello Salu. Foto: Filmikaader

Küllap on kõik midagi kuulnud soomepoistest. Et nad olid eestlased, kes läksid Soome sõtta. Et nende lipukiri oli «Soome vabaduse ja Eesti au eest». Et Vello Salo oli soomepoiss. Ja võib-olla midagi veel.

Esimene asi, mis filmi «Kiiluvees» vaadates kohale jõuab, on soomepoiste arv. Soome Jätkusõjas võitles ligikaudu 3400 eestlast, mis tähendab, et 1943. aasta sügisel oli üle tormise mere minejaid mitte sadades, vaid tuhandetes. Võrdluseks: eelmise aasta juulis läks Eesti kaitseväkke aega teenima umbes 2000 noort.

Järgmine mõte, mis rabab, on sellise ulatusega ettevõtmise korraldamine. Kõik pidi toimuma varjatult, sest Eesti oli okupeeritud ja sakslastel olid eestlastega omad plaanid. Sakslaste vallutussõda idas oli takerdunud ja okupeeritud aladelt hakati mobiliseerima noori mehi – füüreril oli vaja värsket kahuriliha.

Ärme unusta, et sellel ajal ei olnud Facebooki ega mobiiltelefone. Ometi õnnestus väikerahvastel eestlastel ja soomlastel suurriik üle kavaldada ja tuhanded eesti poisid valisid ise, kelle nimel oma nahk turule tuua. Nende valik ei olnud Adolf Hitler.