AK ⟩ Diginomaadid ja need teised nomaadid

Jessica Bruder, «Nomaadimaa». Foto: Raamatukujundus

Sattusin Jessica Bruderi «Nomaadimaad» lugema pärast seda, kui üks sõber oli seda väga kiitnud. Pärast ­lugemist olen temaga igati nõus – see on haarav ja kaunis raamat. Aga kui tema luges sellest välja palju võimalusi unistuste täitmiseks, ­veerisin mina kokku hulga higi ja pisaraid ja meeleheidet. Kuidas siis nii, kas üks meist sai millestki väga ­valesti aru? Aus vastus on, et ­muidugi ­mitte, «Nomaadimaa» ongi nii ­mitmekihiline, et on täis nii võite kui ka lootusetust.

Autor Jessica Bruder on ajakirjanik, kes tunnistab, et esmastel lühematel kohtumistel võlus tedagi töörändurite lõputu optimism. Tundus, et need inimesed on teinud oma ­valiku ja naudivad uut elu. Pikema tutvuse ja kohalolekuga (Bruder ­ostis endale matkaauto ja elas kolme aasta jooksul seal pikki perioode) õppis ta seda omapärast seltskonda paremini tundma ja kuulis lugusid, mis on tõeliselt vapustavad.

«Nomaadimaa» lood on omal moel väga sarnased ja inimlikult ­liigutavad – need eakad inimesed on kaotanud kogu vara, mõnel pole seda kunagi õieti olnudki, aga ­suuresti ­pärast 2008. aasta ­majanduskriisi jäid nad päris puupaljaks. ­Lisaks veel muud õnnetud lood: kõrge iga teeb nad tööturul ebaatraktiivseks, lahutus oli kulukas, arstiarved ­suured, kinnisvara kaotas vähemalt poole oma väärtusest...

Nii ei jäägi neil lõpuks muud üle kui kolida autosse, olgu see kena matkaauto või lagunev ­kaubik, nüüd on see nende kodu. Mitu neist ­rõhutab, et nende enesemääratluses ongi väga oluline, et neil on ikka kodu – nad on majatud, mitte kodutud.

Erinevaid sõidukeid on raamatus loetletud tähelepanuväärsel ­hulgal. Mu vanaema tundis kolme automarki: Žiguli, veoauto ja teised. Ma olen temast natu-natuke parem, kuid autori komme iga inimese juurde panna kirja ka masin, millega too sõidab, ületas mu teadmised ja huvi. Mulle oleks olnud rohkem abiks mõni kirjeldav sõna, aga küllap ­ütlevad need automargid USAs ja eriti nomaadirahva seas rohkem.