Autor Jessica Bruder on ajakirjanik, kes tunnistab, et esmastel lühematel kohtumistel võlus tedagi töörändurite lõputu optimism. Tundus, et need inimesed on teinud oma valiku ja naudivad uut elu. Pikema tutvuse ja kohalolekuga (Bruder ostis endale matkaauto ja elas kolme aasta jooksul seal pikki perioode) õppis ta seda omapärast seltskonda paremini tundma ja kuulis lugusid, mis on tõeliselt vapustavad.
«Nomaadimaa» lood on omal moel väga sarnased ja inimlikult liigutavad – need eakad inimesed on kaotanud kogu vara, mõnel pole seda kunagi õieti olnudki, aga suuresti pärast 2008. aasta majanduskriisi jäid nad päris puupaljaks. Lisaks veel muud õnnetud lood: kõrge iga teeb nad tööturul ebaatraktiivseks, lahutus oli kulukas, arstiarved suured, kinnisvara kaotas vähemalt poole oma väärtusest...
Nii ei jäägi neil lõpuks muud üle kui kolida autosse, olgu see kena matkaauto või lagunev kaubik, nüüd on see nende kodu. Mitu neist rõhutab, et nende enesemääratluses ongi väga oluline, et neil on ikka kodu – nad on majatud, mitte kodutud.
Erinevaid sõidukeid on raamatus loetletud tähelepanuväärsel hulgal. Mu vanaema tundis kolme automarki: Žiguli, veoauto ja teised. Ma olen temast natu-natuke parem, kuid autori komme iga inimese juurde panna kirja ka masin, millega too sõidab, ületas mu teadmised ja huvi. Mulle oleks olnud rohkem abiks mõni kirjeldav sõna, aga küllap ütlevad need automargid USAs ja eriti nomaadirahva seas rohkem.