:format(webp)/nginx/o/2022/06/16/14629471t1h60f0.jpg)
Sattusin Jessica Bruderi «Nomaadimaad» lugema pärast seda, kui üks sõber oli seda väga kiitnud. Pärast lugemist olen temaga igati nõus – see on haarav ja kaunis raamat. Aga kui tema luges sellest välja palju võimalusi unistuste täitmiseks, veerisin mina kokku hulga higi ja pisaraid ja meeleheidet. Kuidas siis nii, kas üks meist sai millestki väga valesti aru? Aus vastus on, et muidugi mitte, «Nomaadimaa» ongi nii mitmekihiline, et on täis nii võite kui ka lootusetust.
Autor Jessica Bruder on ajakirjanik, kes tunnistab, et esmastel lühematel kohtumistel võlus tedagi töörändurite lõputu optimism. Tundus, et need inimesed on teinud oma valiku ja naudivad uut elu. Pikema tutvuse ja kohalolekuga (Bruder ostis endale matkaauto ja elas kolme aasta jooksul seal pikki perioode) õppis ta seda omapärast seltskonda paremini tundma ja kuulis lugusid, mis on tõeliselt vapustavad.
«Nomaadimaa» lood on omal moel väga sarnased ja inimlikult liigutavad – need eakad inimesed on kaotanud kogu vara, mõnel pole seda kunagi õieti olnudki, aga suuresti pärast 2008. aasta majanduskriisi jäid nad päris puupaljaks. Lisaks veel muud õnnetud lood: kõrge iga teeb nad tööturul ebaatraktiivseks, lahutus oli kulukas, arstiarved suured, kinnisvara kaotas vähemalt poole oma väärtusest...
Nii ei jäägi neil lõpuks muud üle kui kolida autosse, olgu see kena matkaauto või lagunev kaubik, nüüd on see nende kodu. Mitu neist rõhutab, et nende enesemääratluses ongi väga oluline, et neil on ikka kodu – nad on majatud, mitte kodutud.