AK ⟩ Muhe krimipõnevik, kus paljastub hotellipersonali salaelu

Nita Prose Foto: Erakogu

«Mina olen teie toateenija. Ma tean teie kohta uskumatult palju. Aga mida teate teie minu kohta?» Sellise intrigeeriva avaldusega ­lõpeb kanadalanna Nita Prose’i debüütromaani «Toateenija» proloog ning juba järgmistel lehekülgedel saab alguse kavalaid süžeepöördeid täis mõrvalugu.

Krimipõneviku ­minategelane Molly Gray töötab luksuslikus Regency Grandi hotellis toateenija­na, ta on täiuslikult täpne ja ­kiire, korrektne, usaldusväärne ning kohusetundlik töötaja. Ilmselt on ­Molly kogu hotelli personalist ­ainus, kes kuulab ammuli sui ning usub seejuures siiralt oma ülemuse ­härra Snow’ professionaalse arengu päeval esitatud teooriat «hotell kui mesilastaru», kus personal on töömesilased ja mesi kliendid.

Molly, kes on õelatelt kolleegidelt saanud robottolmuimeja ­järgi hüüdnimeks Roombat, näib esmapilgul olevat lihtsa olemisega ja üdini naiivne hall hiireke. Ta on 25-aastane, kasvanud ja elanud kogu elu koos vanaemaga, kes «uskus kolme olulisse asja: etiketti, kõnekunsti ja eruditsiooni» (lk 55), mistõttu on Molly ­kõnemaneer ja sõnakasutus nagu Elizal «Minu veetlevast leedist».

Ühel hommikul jääb ­rutiinne koristamine hotelli pikaajaliste püsiklientide härra ja proua Blacki sviidis pooleli ning kui Molly naaseb tööd lõpetama, leiab ta eest mehe surnukeha. Ebameeldivat olukorda püüab Molly esmalt kirjeldada kui «permanentset terviseriket», kuid siis tuleb tal välja öelda tõde, et toas elanud härra on surnud oma voodis. Sellest ebameeldivast situatsioonist alates on Molly elu kõike muud kui rutiinne ning tema ­teele satub mitugi senitundmatut kohta, mis kõik vajaks korralikku puhastamist.

Mida lehekülg edasi, seda rohkem hakkab selguma, et hotelli glamuurse fassaadi taga toimub mitmesuguseid väga eripalgelisi valgustkartvaid tegusid, mängitakse kokku, reedetakse, manipuleeritakse ja ähvardatakse. Ka Molly majaperemees ei näi olevat just aus mees, küsides tibatillukese ja kehvakese elamise eest hingehinda.

Keda uskuda, keda mitte? Keda usaldada ja kui, siis millisel määral? Mida rääkida ja millal tasub vaikida? Kuhumaani on naiivsus kasulik? Ja mis peamine: kes tegelikult tappis härra Blacki? ­Politseiuurija Stark näib olevat veendunud, et mõrva taga on Molly, ning ainus võimalus alusetust süüdistusest pääseda on tal usaldusväärsete abiliste abil kurjam(id) lõksu meelitada.

Minajutustajast peategelastega krimkad ei ole mingi haruldus, kuid «Toateenija» Mollys on see teistest eristuv miski, mis tekitab ­suunurka muige, pannes samal ajal kulmu üllatusest kerkima. Kuigi romaanis olev mõrv on «lihtne», on kogu ülejäänud virvarr selle ümber paras­jagu keerukas ning krimisõbralt suurt tähelepanu nõudev.

Molly ütleb asju välja omal kombel ja omal ajal või siis hoopis vanaema mõtteterade kaudu, mis alguses näib olevat lihtsalt autori tore leid, kuid tegelikult annab aimu peatege­lase mõttemaailmast ja edasistest tegevussuundadest. Omaette ­tähelepanu väärib ka ­väike mäng loo tegelaste nime­dega: Grey, Black, Green, Snow, Stark ja nii edasi. Molly vanaema ilmselt ütleks selle kohta, et nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.

Kuid lisaks vanaema ajatutele tarkusesõna­dele on värvikas vaheldus ka Molly mõrvarlikud mõtted oma ­kolleegide ja kurikaeltest tutta­vate kohta, mis ­suuremal määral on seotud mingit laadi puhastusteenuse pakkumisega, näiteks: «sisimas valan ma ta räpase valeliku näo ­keeva veega üle» (lk 246), «valan talle suhu valgendajat ja sunnin teda üles tunnistama» (lk 79) või «pritsiksin ­talle puhastusvahendit näkku» (lk 42). Muhedat huumorit lisab Molly mõtte­käikudesse ka inimeste liigitamine värsketeks munadeks ja mädamunadeks.

Nita Prose on ebatavalise taustaga krimikirjanik, kes on kirjastusäris alustanud kõige madalamalt positsioonilt, töötanud paljude menuautoritega ning jõudnud nüüd peaaegu sajandivanuse kirjastuse Simon & Schuster (USA) Kanada haru asepresidendiks ja toimetuse juhiks. Emotsionaalsusest pakatav lugemine on romaani lõpus olevad autori tänusõnad kolleegidele ja sõpradele, «raamatuinimestele», kes teda romaani kirjutamisel toetasid ja nõustasid. Toateenija Molly keerulise ja mitmetasandilise sisemaailma on eesti keelde tõlkinud Raili Puskar.

Krimiromaan «Toateenija» meenutab väga paljuski traditsioonilist briti muhekrimi, siit-sealt leiab viiteid Agatha Christile ja Sherlock Holmesile, kuid ka «Downton Abbeyle»; Regency Grandi hotelli kirjeldus viib omakorda mõtted krimikirjanduse kuldajastu Londonile. Peategelase kodune teejoomine toimub väärtuslikest portselantassidest ning kui siia lisada veel teekannudega pidžaama ning pangaautomaat, mida Molly ja tema vanaema kutsuvad Fabergéks, siis jääb esmapilgul mulje, et tegevus toimub kusagil Inglismaal.

Kuid Molly armastus ­teleseriaali «Columbo» vastu ning ­rahaühikuna kasutuses olev dollar kutsuvad ­krimisõpra korrale ning panevad mõningaid vihjeid ja tegelasi hoopis teises valguses nägema. Üks omamoodi huvitav äratundmine oli veel: peategelase taustaloos leidus nii mõnigi seik, mis tuletas mulle ­meelde Ameerika näitekirjaniku Tennessee Williamsi näidendit «Klaasist looma­aed» ning Laura Wingfieldi tegelaskuju.

Kuid peale kõige eeltoodu on ­romaan ka omamoodi ood koristamisele. Kusagil alateadvuses tiksusid lugemise ajal kogu aeg tegemata kodused koristamistööd, mida võiks ju planeerida Molly ja tema vanaema graafiku järgi igale nädalapäevale (lk 68), või siis lähtuda toredast mõtteterast: «Kui on üldse midagi, mis tõstab tuju paremini kui põhja­lik koristamine, siis on see ­põhjalik koristamine kellegi teise seltsis» (lk 313).

Mõnusa aeglusega kulgeva, ülla­tusliku ja väga ootamatu puändiga pehmekrimi lõpus saab krimisõber vastuse algusest peale õhus olnud küsimusele: kui naiivne on Molly tegelikult?

Nita Prose, «Toateenija». Foto: Raamat