R, 9.12.2022

Paljas ihu suvepealinnas: Pärnu aktinäitus mängib rahvusvahelises kõrgliigas

Kuulsa näituse «Mees ja naine» arvustus
Jaan Elken
, Tartu ülikooli emeriitprofessor, maalikunstnik
Paljas ihu suvepealinnas: Pärnu aktinäitus mängib rahvusvahelises kõrgliigas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Odd Nerdrum (Norra), «Triivimine», litograafia, 2018. 
Odd Nerdrum (Norra), «Triivimine», litograafia, 2018. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum
  • Tegelike sõjakuritegude võikus ületab deemonite poolt häiritud looja fantaasiailma.
  • Mark Soosaare energia ja maailmaparandamise ind ei näita taltumise märke.
  • Pole enam Esplanaadi 10 ajad: kohati läks näitus ikka liiga tihedaks.

Mark Soosaare kureeritud ja XXIX korda toimuv «Mees ja naine», alapealkirjaga «Uni», on erakordselt monumentaalne ja panustab võimsatele kunstnikuisiksustele.

Mark Soosaare kureeritud ja XXIX korda toimuv «Mees ja naine», alapealkirjaga «Uni», on erakordselt monumentaalne ja panustab võimsatele kunstnikuisiksustele.

ARVUSTUS

XXIX rahvusvaheline aktinäitus «Mees ja naine: uni»

Pärnus, kuraator Mark Soosaar

9.06–28.08.2022

Näitus sai lõplikult kokku pandud umbes Ukraina sõja algusega paralleelselt, näiteks oli Norra maaligigant Odd Nerdrum Soosaare sihikul juba ammu. Kahjuks ei jõudnud aga Rembrandti reinkarnatsiooniks nimetatud Nerdrumi maalid näitusele, sest kindlustussummadelt makstav kautsjon Euroopa Liidu välispiiri ületava (ka ajutise) kunstiimpordi puhul mitteriiklikule muuseumile olnuks vältimatu. Sadadesse tuhandetesse ulatuv summa jäi Uue Kunsti Muuseumi peost-suhu-eelarvele kättesaamatuks. On aga neli suureformaadilist seepiagammas vanameisterlikku litot («Triivimine», «Jagatud armastus» jt), mis koos dokumentaalfilmidega kunstniku kujunemisloost moodustavad tagumise saali n-ö varakambri.

Odd Nerdrum (Norra) «Armastus jagatud», litograafia, 2008. 
Odd Nerdrum (Norra) «Armastus jagatud», litograafia, 2008. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Esimesed sõjapäevad sundisid igal hommikul tõenäoliselt igat vähegi empaatilist eestlast üha uuesti endalt küsima: kas pole toimuv pelgalt uni? Lõhkuda ja pommitada rahumeelse naaberriigi linnu ja külasid, tappa ja piinata tuhandeid naisi, lapsi, mehi. Mis inimesed need mõrtsukad on?

Perversse indulgentsi loomine

Moraalne dilemma, kuis minna edasi igapäevaeluga siin Eestis, kui väidetavalt oleme koos Leeduga vene hüääni järgmised ohvrid, on nüüd küll pausile pandud. Aga maailmas toimuva eksistentsiaalne foon loob Leedu maalikunstniku Šarūnas Sauka apokalüptilisele, hiigelformaadis martüüriumile («Vastik teismeline laenas naabrite auto», 2015) perversse indulgentsi. Tegelike sõjakuritegude võikus ületab deemonite poolt häiritud looja fantaasiailma. Sauka maalitehnika on tehniliselt meisterlik ja ökonoomne, ikoonilaadne tihedus – mida töö ilmselgelt kiirgab – evib eesti kunstis võrdset ehk vaid Jüri Arraku omaaegsete suureformaadiliste piibliteemade interpretatsioonidega. (Arrakult on näituse tagasaalis kaks väikeseformaadilist, millest «Kaksikud» (2021) pigem kunstniku varasemate maalivõtete võtmes.)

Šarūnas Sauka (Leedu), «Vastik teismeline laenas naabrite auto», õli, lõuend, 2015.
Šarūnas Sauka (Leedu), «Vastik teismeline laenas naabrite auto», õli, lõuend, 2015. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Mykolas Sauka fiiberklaasist ja polüestervaigust kolm porisevõitu üldmuljega figuratsiooni elatanud meestest («Spartakas», «Antanas», «Kazimieras») esindasid vormilisest küljest psühholoogilist realismi, mõningase kallakuga naturalismi. Nagu kuulus isagi, tunduvad mõlemad kunstnikud ka Leedu kontekstis pigem vastuvoolu ujujad olevat.

Mykolas Sauka (Leedu) «Antanas», polüestervaik, fiiberklaas. 
Mykolas Sauka (Leedu) «Antanas», polüestervaik, fiiberklaas. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Soosaar on osanud noppida Eesti erakogudest hitiväärtusega töid – näiteks Lemming Nageli «Kivistis. Must vikerkaar» aastast 1988, mis tõenäoliselt on Marju Kuudi väga-väga eriline portree. Või Jaak Arro, 1980ndate rahvusromantilise suuna esimaalija puulõikes tiibadega altarimaalina lahendatud «Laev» (1986) viib mõttele, et eesti maalikunstis on hetkel üleüldine allakäik päriselt olemas, mitte niisama virisemine. Kellele iganes kuuluvad kaks vertikaalset Jaan Paavlet, on «Loode» ja «Nimeta» ühed kunstniku parimad maalingud üldse, traditsioonilise sinikollase vastandusele lisaks toetab üldpilti läbitöötatud zenilik templi-arhitektoonika tagaplaanil.

Anton Vill (Eesti), «Ratsanik», õli, lõuend, 2010–2015. 
Anton Vill (Eesti), «Ratsanik», õli, lõuend, 2010–2015. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Anton Villi, Londonis elava eesti nüüdismaalija suureformaadiline õlimaal «Ratsanik» (2010–2015) kujutab kohe-kohe keisrilõikega sünnitama asuva imperaatori paraadportreed ratsu seljas, tõenäoliselt parafraas mõnele ajaloolisele eeskujule klassitsismiperioodist. Merike Estnalt on näitusel allkorruse trepifuajees eksponeeritud «Peeglike, peeglike seina peal, kes on neist seksikaim», mis töötab tõepoolest pilgupüüdjana või näitusele sisselükkajana. Aastal 2005 oli Estna stardipaketis olnud hüper­realism veel elusamast elusam, siniroosas koloriidis ja koolibritega võistlev topless-neiu aga suurepäraselt maalitud.

Omaette trumpäss, otsekui kirss tordil, oli Mark Soosaare kui suhtekorralduse võluri jaoks aga nüüdseks Kariibi mere saartel elava, arhitektiks õppinud poola päritolu USA kunstniku, maailmakuulsa maalija ja plakatikunstniku Rafal Olbinski kohalesõitmine ja sisuliselt isikunäituse mõõtu komplekti Poolast kohale läkitamine. Millest tervelt viis olid originaalmaalid, ülejäänud aga esimesed/signeeritud eripaberil tindiprinteritõmmised.

Rafal Olbinski (Poola), «Ideaalne abielu», inkograafia.
Rafal Olbinski (Poola), «Ideaalne abielu», inkograafia. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Sürrealismi suurkujudelt Magritte’ilt, Dalilt ja kellelt veel teatepulga sujuvalt üle võtnud Olbinski laad on esteetilise viimistlusastme poolest rahvusvahelises kõrgliigas. Tema detailitäpne, plakatlik, kompositsiooniliselt täiuslik ja uusklassitsismiga flirtiv laad varieerub vaid õige vähe, kui tegu on õli- ja akrüülmaalidega. Olbinski staatusest räägivad kaanekujunduse tellimused ajakirjadele Time, Newsweek ja The New Yorker, professuurid nimekates USA kunstikõrgkoolides.

Rafal Olbinski (Poola) «Mitte väga teravad mõtted», akrüül ja õli lõuendil. 
Rafal Olbinski (Poola) «Mitte väga teravad mõtted», akrüül ja õli lõuendil. Foto: Marcin Koniak

Olbinski visuaalne vaimukus ja sinipunavalge koloriidi kõlisev puhtus, samuti anatoomiliselt ülitäpsed naisekeha kujutised/lahendused on kokkuvõttes midagi sellist, mida võiks pidada võimalikuks nt Läti kunstis, mitte aga Eestis. Ka Odd Nerdrumi tee kuulsusele oli kasinal ja abstraktsionismist vaevatud Norra kunstiskeenel ülikeeruline, positiivne tagasiside tuli peale võimsat läbilööki USA kunstiturul pigem Rootsist, minimalismi poole kaldu Norra ei võtnud Nerdrumi-suguse looja visuaalset bakhanaali ja obstsöönset ainevaldkonda (mis sest, et väga viikinglik ja eepiliselt põhjamaine) niisama lihtsalt vastu.

Soosaare energia ja maailmaparandamise ind aga ei näita taltumise märke, 2022. aasta näituse hitisadu raputas meeldivalt. Ja ta pole mingi staarikummardaja, nt kutsus ta esinema eelneval, «Armastuse loo» näitusel (EMLi aastanäitus) esinenud Alina Orava oma «Alfa generatsiooniga» – mille mõju oli uues asetuses veel hüpnootilisem, või siis Eve Kruuse oma «Põleva mehega» (mõlemad 2022), respekt!

Pärnu pürjelite

kunstiviha

Soosaare fantoommälu näib siiani arvestavat endise muuseumihoone Esplanaadi 10 avarate saalidega – tagasaalis läkski kujundus liiga tihedaks (Johanna Mudist, Marina Škarupa, Pusa jt), ehk oleks kasuks tulnud mõnede autorite seeriaid kärpida (Ruta Jusionyte, Marina Škarupa, Christoffer Relander jt).

Ruta Jusionyte (Leedu), «Leucippuse tütarde rööv», 2021.
Ruta Jusionyte (Leedu), «Leucippuse tütarde rööv», 2021. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum

Selles mõttes näitab muuseumi allkorruse ruumides eksponeeritud vabagraafikute ühenduse aastanäitus «Seis! Graafika!» (kuni 27.06.2022) omaette klassi – olles ilmselt kõigi aegade peenetundelisemalt kujundatud ja eksponeeritud ekspositsioon UKMis üldse?

Pärnu linna volikogu ristiretk Mark Soosaare vastu hoidis ära küll Läänemere kunstisadama (ehk teisisõnu uue muuseumihoone) rajamise jõesuudmesse – Pärnu pürjelite kunstiviha ja vastutöötamine oli sedavõrd hästi organiseeritud kampaania, et loobuti pigem juba eraldatud kolmest miljonist välisrahast. Peaasi, et Soosaare ideest sündivat kunstikeskust Pärnusse ei rajataks!

Mark Soosaarel peab olema suur süda, et selles linnas, neil tingimustel edasi elada ja tegutseda.

Erki Kannus (Eesti) «Lähenemine Veenusele», akrüül, tint, 2021. 
Erki Kannus (Eesti) «Lähenemine Veenusele», akrüül, tint, 2021. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum
Lemming Nagel (Eesti) «Kivistis, must vikerkaar», õli, lõuend, 1988. 
Lemming Nagel (Eesti) «Kivistis, must vikerkaar», õli, lõuend, 1988. Foto: Marie Virta, Uue Kunsti Muuseum
Märksõnad
Tagasi üles