/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/21/14646460t1h7ca1.jpg)
- Hiljuti romaani «Linnutee koodid» välja andnud kirjastaja Epp Petrone ütleb, et ta pole võitleja.
- Kriisivalmistumisega tegeleb ta iga päev, korraldades lastele metsalaagreid.
- Maaelu elatakse ainult iseendale. Noorel põlvkonnal on oma valikud.
Nagu Eestimaa talud sageli, asub kirjastaja ja kirjaniku Epp Petrone kodu lopsakate põldude ja metsa vahel. Õigupoolest oleme Setomaal, Venemaa piirini on siit vaid mõned korrad kiviga visata, kuid siiski on õhus ennekõike rahu. Hiiglaslik kask kohiseb majakese külje all ja rõdu kohal, võrguga võimalike kiskjate eest kaitstuna siblivad õueliivas rahulolevalt klõgisedes kanad ning mööda võililli teeb juba üleni õietolmuga kaetult korjeretke tilluke mesimumm.
«Omal ajal ma rändasin palju ja iga kohta vaatasin läbi selle prisma, et kas siia võiks jääda päriseks elama. Kogu aeg otsisin nagu mingit paradiisi taga: Bali saar ja Tenerife, Costa Rica ja Kanaarid... Aga ega paradiisi ei saagi leida, paradiis tuleb ehitada,» räägib Petrone tammsaarelikul moel.
«Kõige rohkem õnnehetki olen ma kogenud siis, kui mul on paha olla ja hakkan maatööd tegema: see maandab mind, tekitab hingerahu. Maaelu pakub nii palju väikseid võimalusi rõõmustamiseks. Eile näiteks nägin, et ploomipuul tuleb nii palju ploome tänavu – ja see ploomipuu on mu enda istutatud!»
Tervise nimel kolimine üleöö
Esimest korda jõudis Petrone oma praegusesse kodutallu 2008. aasta sügistalvel, siis, kui otsis suvekodu rajamiseks sobilikku paika. Generaalplaan oli elada nii «nagu elavad üle maakera väga paljud inimesed: kahepaikselt, muudkui pendeldades oma linna- ja maakodu vahet», aga tasapisi tuli taipamine, et see lahendus killustas vaimselt: «Ma ei saanud enam aru, kus mul siis kodu on.»
Epp Petrone
Sündinud 20. juulil 1974 Viljandis.
On kandnud ka perekonnanimesid Saluveer (1974-1995) ja Väljaots (1995–2003). Õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust, töötanud Tartu Raadios ja ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ning Anne.
Aktiivne blogija ja taskuhäälingute tegija.
Kirjastuse Petrone Print asutaja.
Avaldanud mitukümmend raamatut, enamik neist lastele.
On olnud Erakonna Eestimaa Rohelised liige ja kandideerinud riigikogusse erakonna Eesti 200 nimekirjas.
Ta on kolme tütre ema.
Veidi enam kui kümme aastat hiljem tuli ta maale juba täielikult. «Ühel hetkel oli kogu mu maine vara siin hoovis hunnikutes ja mul olid pisarad silmis, sest ma tundsin, et tõesti suur asi on juhtunud. Ja võib-olla ka seepärast olid pisarad, et ma mõtlesin: kuhu ma kõik selle kraami panen, enne kui päike looja läheb? Lõpuks toppisime kuhugi aitadesse.»
Põlva linnakodust sundisid Petronet loobuma kummalised peavalud, mis linnas aina tulid, kuid maal kadusid – eriti pärast seda, kui kirjastaja mõnda aega palja maa peal ristseliti lihtsalt lebanud oli. «Osalesin sel perioodil üsna spontaanselt riigikogu valimistel ja kuigi ma ei osutunud valituks, sain endale suure kingituse: infopaketi selle kohta, mis tegelikult kaasneb linnades kõigi nende mobiilimastide, telefonide ja wifi-ruuterite mõjuväljas olemisega.»
Muu hulgas kutsus Petrone oma korterisse professionaalse kiirgusmõõtja («Neid pole Eestis üldse palju!»), kes olevat siis oma aparatuuri abil tuvastanud, et korterisse hoovas lainetena erinevaid elektromagnetilisi «pininaid». Süüdlaste nimekiri oli pikk (trepikojas elektrikapis peituv «90ndate internetipusa», keldri ringvool, naaberkorterite antenniga toatelefonid jne).
Petrone möönab, et mõned inimesed võivad olla tehiskiirguse suhtes vähem tundlikud kui teised. Tema on aga tundlik. «Kui ma käin supermarketites, siis ma tahan sealt hästi kiiresti välja saada, sest ma tunnetan kõiki neid releepininaid ja sees hakkab hääl karjuma, et see kiirguspesa pole olemiseks normaalne koht.»
Ei, telefonigi ei hoia Petrone tavaliselt niimoodi sees, et seal andmeside tiksuks: see tundub ebaloomulik, telefon olgu lihtsalt helistamiseks, niimoodi kiirgab see vähem. «Sattusin just ühele laadale ja tore oli üle pika aja palju inimesi korraga näha, aga häirima hakkas vaatepilt, kuidas paljud kõnnivad, silmad telefonis. Mul ei olnud seal laadal hea olla. Võib-olla selle vaatepildi pärast, aga võib-olla ka seepärast, et ühes punktis oli liiga palju andmeside telefone korraga üheskoos.»
Kui otsus linnakorterist lahkuda langenud, ei viivitanud Petrone päevagi. «Pärast kiirgusmõõtja lahkumist magasime vaevu ühe öö ära korteris nende ruutmeetrite peal, mis öeldi olevat kõige ohutumad, ja järgmisel päeval kolisingi ära, mis sest, et oli märtsikuu ja väga jube ilm. Esialgu polnud vettki talus sees, aga niipea kui otsus tehtud oli, hakkas kõik laabuma.»
Pensionärkanade õnnepaik
Talu peab Petrone pisut teisiti kui ehk enamik eestimaalasi: üle krundi on tosin tünni, kus aegamööda valmib väetisvirts ja kompost, ning pea vööni ulatuvad ka permapeenrad, milles kirjastajast talupidaja kasvatab köögivilju. Endisele põllumaale külvas ta päevalilledest ja maapirnidest koridorid, kuhu vahele istutas kreegivõsad, sellest peaks tulema toidusalu.
Suure toomingapõõsa varjus näib aga olevat midagi Tiibeti palvelippudega kaunistatud hiie laadset – üks suur ja justkui tohutut mürklit meenutav püstjas kivi toob ähmaselt meelde idamaade lingami. Pisike setu tareke on ehitajameestega sekeldades võimsalt pikkust visanud ning nii avaneb näiteks teiselt korruselt idakaarde suur terrass, sellal kui õdusalt raamatuid täis köögi tagant võib üllatuslikult leida sooja ja veevärgiga vannitoa. Seinale on aga kirjutatud: «Millesse usun, see on. Mina olen oma kogemuse looja. Luban olla kõigil, kes nad on.»
:format(webp)/nginx/o/2022/06/21/14646463t1h3314.jpg)
Omaniku rahumeelsed põhimõtted paistavad hästi sobivat ka põõsaste varjus ja lauda vilus rahulolevalt kaagutavatele kanadele – niihästi tavalisematele kui ka pärlkanadele, kellel Petrone ütleb olevat väga hea lennuvõime; nii mõnedki allesjäänud liigikaaslastest olevat metsa suunas minema tiibelnud.
«Möödunud nädalal lendas üks pärlkukk minema, kuulsime ta kriiskamist ja hädaldamist kaks päeva kusagilt metsa poolt, aga meil polnud aega teda otsima minna, ja siis lendas ta ise tagasi, algul katuseharjale ja siis kanaaedikusse. Ta sai vist aru, et ega ta kusagilt paremat naist ei saa kui siit meie hoovist,» kirjeldab talunik, kelle siblijalgadest mitte ühelegi ei saa viimaseks sihtkohaks supipott. Mõnigi siiani täie tervise juures olev kana on pärit 2015. aastast.
Kui elutee loomuliku lõpuni jõuab, ootab tiivulisi toimetamine metsa, rebaseuru lähistele. «Ükskord suri ka üks noor küülik – ma ei tea millesse, äkki infarkti – ja ka tema viisime rebase juurde,» räägib Petrone matusekorraldaja tõsidusega.
«Maaelu on mind taimetoitlaseks muutnud. Süüa enda kasvatatud lindu tundub täiesti võimatu. Kõigil on õigus elada!» Siis möönab ta ohkega, et kukkesid on ta küll külarahvale vahel ära andnud. Niimoodi, et ei tahagi parem teada, mis neist edasi saab.
Palju pesakaste on Petrone ehitanud ka metslindudele – «mulle meeldib haamriga toimetada» – ning teab nüüd, et parim materjal on õõnsad notid: need võetakse kiiresti omaks. «Nii tore on jälgida, kuidas linnud uute korterite pärast kemplevad. Vahel helistan oma sõbrale Fred Jüssile ja küsin talt linnuküsimusi... Näiteks kas suitsusauna külge on mõtet pesakasti panna. Arutasime seda küsimust mitmest otsast ja oletasin, et kui linnukeste lapsepõlv pole niimoodi regulaarses suitsuvingus möödunud, siis nad ei soovi sellisesse kohta pesitsema tulla. Proovisin ikkagi, aga… kahjuks jäidki pesakastid tühjaks.»
Uuralite kauge kutse
Aega raamatute lugemiseks näib olevat aina vähem kõigil meil, nii ka Epp Petronel. Võta või see mõnusalt varjuline «lugemisait» hoovi teises servas, kus Petrone veel mõni aasta tagasi suvistel vabadel hetkedel võrkkiiges lesides raamatuid neelata armastas – nüüd on aega teoste seltsis mõnuleda peamiselt talvel, sest «aed on nüüd liiga suureks muutunud, et suvel lugeda – ja kirjutada». Ka Netflixist, mis mööda internetikaableid tarre voolama hakkas, pole lugemisaja juurdeleidmisel sugugi abi.
Siiski jõudis kahe kuu eest raamatupoodidesse Epp Petrone romaan «Linnutee koodid». Sellesse on kootud palju eneseotsinguid liblika tiivalöökidest kõikuma löönud maailmani, mille allesjäämine ei näi sugugi kindel.
Tähelepanuväärseid asjaolusid on teose juures mitu, näiteks see, et alustatud sai see lugu tudengipõlves, peaaegu 30 aastat tagasi, aga ka see, et end irooniliselt «kommertstšikiks» nimetav Petrone lasi teose lõpuks välja anda hoopis mitte oma «Minu»-sarja reisiraamatutega tuntuks saanud kirjastuses, vaid konkurentkirjastuse Rahva Raamatu juures.
«Tahtsin kogeda seda tunnet, mis on olla lihtsalt kirjaniku rollis,» selgitab Petrone ja viitab ütlusele, mille kohaselt käib elus areng ikka läbi spiraalide: kas oled samas olukorras, aga uues rollis, või siis on sul sama roll, aga uus olukord.
Kui ma käin supermarketites, siis ma tahan sealt hästi kiiresti välja saada, sest sees hakkab hääl karjuma, et see kiirguspesa pole olemiseks normaalne koht.
Uues olukorras oleme alates veebruarist ka geopoliitiliselt ning kui enamik läänemaailma praegu Venemaad ära põlastada ei suuda, on laiade jõgede ja vanade metsaste mägedega Uuralid Petrone teoses just see paik, kuhu läheneva apokalüpsise eest põgeneda tasub.
«Kord aastaid tagasi olin Venemaal Volga jõe kruiisil, vaatasin buklette, kus reklaamiti mingeid teisi reisitooteid, ja nägin seal pilte paigust, mis olid just täpselt sellised, nagu ma oma poolelioleva romaani jaoks olin ette kujutanud, õigemini lausa unes näinud,» räägib kirjanik, kellel juhtumisi on Uuralitest – sest mida muud tähenduslikel piltidel kujutatud oligi – pärit ka üks esivanem.
/nginx/o/2022/06/21/14646464t1hb417.jpg)
«See, mis info on inimese sees ja kuidas see vereliini pärand tema elu mõjutada võib, on väga huvitav. Ma arvan, et Uuralite turvalisena tunnetamine pärineb mul just oma vanavanaisalt.»
Justkui aimates, et säärane jutt võib praeguses olukorras mõjuda poliitiliselt sama parketikõlblikuna kui paar kirsasid, lisab Petrone, et muidugi «Putin ei ole usaldusväärne, ta on haige ja hull vanainimene, kellel loodetavasti tuumanupud kuskil näppude vahel käiku ei lähe».
Ta rõhutab eraldi, et paljud helged lapsepõlvemälestused seostuvad tal just Ukraina naabritega, tönkab ise ka veidi ukraina keelt ja andis vabatahtlike abiga sel kevadel vaid paberi ja trükivärvi hinnaga välja raamatu «Meie Eesti» ukrainakeelse tõlke, et sõjapõgenikke omalt poolt aidata.
Ja siiski ei tõtta ta prevaleerivaks muutunud kombel hukka mõistma vene rahvust tervikuna. «Ma olen elus nii palju Venemaal käinud, seal kloostris elanud ja Indias ašramis olnud peamiselt venelastega suheldes, ja ma usaldan neid inimesi. Lihtsad venelased on head inimesed, nad ei ole niisugused materialistid, nagu ma olen kohanud näiteks Norras. Jube palju on Lääne-Euroopas seda, et inimesed peavad end uhkeks ja privilegeerituks. Venelased on valmis kannatama ja ootama, seda praegu Putin ära kasutabki.»
«Mina pidasingi Prepperiblogi»
2020. aasta varakevadel hüpnotiseeris miljardeid inimesi üle maakera koroonaviirus. Hiina rakendas Wuhanis aina võikamaid tervisekaitsemeetmeid, uudised tundmatusse haigusesse nakatunute või surnute kohta viisid meediast pea kõik teised teemad ning elu senisel kujul näis olevat korraga pöördumatult kättesaamatu minevik. Keegi tundmatuks jääda sooviv naisterahvas kusagil Eesti ääreala metsades asus maailmalõpuks valmistuma aga juba ammu enne laiu masse. Juba jaanuaris 2020 varus ta oma koju toiduaineid ja ravimeid, küttepuid ja veepuhastusvahendeid, tikke ja soola, mett, pesupähkleid, äädikat.
«Halvim on see, kui elekter ja kommunikatsioonid mõne kriisi tõttu maha lähevad, inimesed paanikasse ja nälga jäävad ja linnast maale valguvad süüa otsima,» arutles halvimat kartev naine toona. Ning oma toimetusi ja prognoose jagas ta lugejatega kiirelt populaarseks saanud Prepperiblogis.
«Ma tahtsin end rahustada ja samas ka inimesi hoiatada,» ütleb Epp Petrone tänaseks lugejatele kättesaamatuks muudetud blogi kohta, leides, et tema areng on kulgenud umbes samu radu pidi nagu teisitimõtlejate seas populaarse veebilehe Peak Prosperity staaril Chris Martensonil.c
Hirmutav koroonauudistes oli see, kuidas inimesed betoneerisid Hiina linnades teisi sisse. Oli tõeliselt hirmutav, mismoodi me andsime käest oma õigusi ja inimlikkust.
«Martenson on väga haritud mees ja alguses võttis temagi tõsiselt seda viirust, pelgas ja õpetas, mismoodi maski näole panna, ja näägutas suurt meediat ja tervishoiuasutusi, miks viirusel levida lastakse. Ühel hetkel hakkasime aga aga aru saama, et viirus pidigi levima, samamoodi hirm. Jah, siin maailmas on asju, mida karta, aga see, mida kõige enam karta, on võimu monopoliseerumine ja korrumpeerumine.»
«Meenutan, mis oli minu jaoks kõige hirmutavam 2020. aasta koroonauudistes: see, kuidas inimesed betoneerisid Hiina linnades sisse teisi inimesi, kes olid väidetavalt haigestunud, või kuidas ringi lendasid riiklikud droonid ja kontrollisid akende kaudu inimeste ruumides viibimist. Oli tõeliselt hirmutav, mismoodi me vabatahtlikult hakkasime käes andma oma õigusi ja oma inimlikkust.»
/nginx/o/2022/06/21/14646467t1hf973.jpg)
«Sa arvad seega, et see kriis orkestreeriti kellegi poolt? » pärin. «Kuid kelle poolt siis?»
«Ma ei tea,» vastab Petrone üsna ülelibisevalt, «ja ei tahagi teada; isegi imestan, et ma sellise vastusega rahul olen. Tead, nagu ma oma romaaniski kirjutasin, jaguneb inimkond võitlejateks ja eemalehoidjateks, ning mina kindlasti ei ole võitleja.»
«Kaks võitlevat poolt võivad olla teineteisega väga sarnased. Aga seal kusagil nende vahel on need, kes märkavad, et väga kentsakad asjad toimuvad maailmas, aga pole mõtet end kõigisse nendesse lahingutesse segada. Minu jaoks on vastus see, et ma tahaksin panustada lastesse. Nii enda omadesse kui ka laiemalt. Praegu teen lastele metsa-kriisiõppe projekte, tahaksin teha taluelu päevalaagreid... Valmistada lapsi ette selliseks eluks, kus nad saavad hakkama ka siis, kui kriisid süvenevad.»
Kuusekoridor pagemiseks
Prepperiblogi võib olla praegu laiema auditooriumi eest peidetud ja koroonapandeemia on kaotanud oma apokalüptilise lumma, kuid see, kuidas kriisiolukorras ellu jääda, on jätkuvalt aktuaalne teema nii Epp Petrone kui ka tuhandete teiste halvimatele võimalustele mõtlejate jaoks.
«Kodu juurest võiks metsa viia kuusekoridor, sest kuuskede alla saab peitu minna ja nende varjus metsa hiilida,» soovitab Petrone näiteks, mööndes justkui möödaminnes, et on isegi natuke kuuskesid istutanud. «Teadmine, et oled metsa kõrval, annab turvatunde. Minu vanaema põgenes lapsepõlves küüditamise eest metsa koos oma emaga sõna otseses mõttes – nad kuulsid sellest, mis tulemas on, ja jooksid metsa, kolm ööd-päeva olid märtsikuus metsas peidus. Terve oma lapsepõlve pidin ma kuulma seda juttu, kuidas vanaema metsas sipelgaid sõi.»
Millega hoiaks endal metsas hinge sees Petrone, kui ta sinna keset talve pagema peaks? Realistina arvab ta, et kõige õigem oleks viia laande juba varakult varuks toidukonserve. «Mul on siinsamas oma seenemetsas suured pommiaugud ning kaevikud Teise maailmasõja ajast, on koguni üks auk, kus punker oli.» Kõige parem toidujulgeolekualane garantii olevat aga õppida tundma taimi, mis meie ümber ja meie metsades kasvavad. «Muidugi võib ka ise kasvatada igasuguseid taimi, aga korilus on meile ikka ürgsemalt omane kui põllumajandus.»
Ma olen alati olnud tüdruk, kes hoiab natuke omaette. Lasteaia asemel käisin emaga raamatukogus, vahel üritati mind suunata kollektiivi, aga ma ei elanud sinna sisse.
Juturatas veereb kõrinal Tiibeti meditsiinini, mida Petrone aasta aega Eesti Tiibeti meditsiini koolis õppinud on. «See on seesama julgeolekuteema: ise oma tervise eest vastutada, teha seda võimalikult lihtsal ja iidsel moel. Õpime seal igasuguseid pulbreid ja teraapiaid tegema, mida valmistatud isegi tuhandeid aastaid. Samamoodi tuleks õppida eestlaste pärimustarkusi, need muuseumist pähe ja kasutusele saada. Mida rohkem on inimesed kriisiks valmis, seda parem kõigile.»
Kuidas olla aga valmis hingelisteks kriisideks või, veel parem, nende saabumist üldse ära hoida?
«Mulle meeldiks, kui mind mõistetaks ja toetataks. Seda saaks ka vastupidi keerata: ma kardan, et mind ei mõisteta ega toetata,» arutleb Petrone. «Kui vahel tekib see hirm, siis tuleb mõni oma inimene leida. See võib olla ka keegi poolvõõras. Inimlik kontakt on oluline. Aga samas annab ka kontakt oma maaga või näiteks oma koeraga sellesama tunde: ühendustunde.»
Mõte Andresele viis pisaraisse
Hoolimata linnast saabunu silmis idüllilisest vaikusest ja rahust ei ole elu metsade ja küngaste vahel sugugi vaba intriigidest ja eksistentsiaalsest ängist. Näiteks avastas kirjanik mõni aeg tagasi, et tema naabrile, kelle talu asub Petrone maa ja maantee vahel, ei meeldi enam olla läbisõiduhoov, mis oli kruntide jaotuse tulemusel aga paratamatu.
«Konfliktialge pole meie külas inimeste vahel, vaid süsteemses veas. Kui 90ndatel erastati Eestis suure hurraaga maid, siis mõõdeti avalikult kasutatud külateed eramaadeks. Ma tahaks teada, mis oli nende inimeste peas, kes selliseid seadusi tegid,» mõtiskleb Petrone, kes enda sõnul tegelikult siiski mõistab, et naaber oma privaatsust kaitsta tahab: «Keegi ütles mulle, et kujuta nüüd ette, kui naabrid hakkaksid sinu kuuri ja elutoa vahelt iga päev läbi sõitma...»
Nüüd on vargamäelik nagin õnneks lahenemas, sest küla juurde hakatakse taastama üht teist, ammu võssakasvanud vana külateed. «Oleme selle jaoks pidanud ka puid maha võtma, millest on väga kahju, sest mulle ei meeldi üldse puid maha võtta, aga see oli olukord, kus tuli teha raskeid otsuseid.»
/nginx/o/2022/06/21/14646465t1h9615.jpg)
Tee-ehituse toetuseks sai Petrone hajaasustuse programmist äsja 500 eurot toetust ning kui avaldan arvamust, et tema oskus saada toetusi kõikvõimalikest fondidest on esmaklassiline, ohkab ta tõsiselt: «Kas sa arvad, et see summa on tee-ehituseks piisav...? See on täitsa valus teema. Ma nutsin päev otsa, kuna ma ei saanud Kagu-Eesti spetsialistidele mõeldud ehitustoetust: panustad sellesse, loodad ja ootad ja lõpuks ei saagi raha. Aga jah, üldiselt ma oskan projekte kirjutada küll ja eks see on normaalne, et alati ei saa, sest nii paljud taotlevad.»
Toetused võivad teha maal hakkamasaamise lihtsamaks, kuid siiski ei mahu vahel mööda küsimustest «kellele?» ja «milleks?». «Kui «Tõe ja õiguse» film välja tuli, siis läksin kinno, oletades, et see võib mind nutma ajada,» tunnistab Petrone, kellel oli põhjust karta kinosaalis hingelist katsumust Krõõda liinis: tema enda emagi tegi palju rasket maatööd, mis polnud sugugi kontimööda, ja suri samuti ammu enne õiget aega.
«Ootamatult hakkasin ma nutma hoopis mitte Krõõda pärast, vaid Andresega samastudes. See Vargamäe Andres, kes töötas nagu hull – ja mille nimel? Siis kui hakkasid tulema need lapsed, kes ei tahtnud tema talu, ja kui noor Andres ütles, et ta ei tule sinna tagasi, see oli minu jaoks kõige traagilisem. Kelle jaoks sa teed seda maaelu? Vastus on, et sa teed seda ainult iseendale. Noorel põlvkonnal on oma valikud, ükskõik, mida nad ka teha tahavad, ning võib välja kukkuda nii, et ise olid loll, et nii palju ette võtsid ja lastele lootsid.»
Uus väljakutse: raamatukogu?
Hetkeks tekib vestlusesse paus, põõsa taga kireb kähedalt kukk ning Petrone tütar saabub joostes lähemale, et raporteerida maost, keda ta põllu ääres äsja roomamas nägi. «No las ta elab seal! Mine vaata, kas siksak on selja peal või on kollast silmade juures,» juhendab Petrone, pöördudes veel korraks taas tagasi motiivi «miks ma rügan?» juurde.
«Ma ei tea, miks ma nii palju asju olen elus teinud ja miks osa on pooleli jäänud. Keegi kord ütles, et ma olen justkui kümme elu elanud ühe elu sees. Mõistlik oleks rahuneda ja neist kogemustest raamatuid kokku kirjutada. Aga miskipärast kirjutasin ma hiljuti taas hoopis projekte ja avastan end jälle seisus, et korraldan midagi uut.»
See, millise peatüki kirjutab Petrone oma elus järgmiseks, ei paista olevat veel täiesti kindel. «Kui inimesed üldiselt kuuluvad mingitesse kogukondadesse või klannidesse, siis mina olen juba mõni aeg tagasi aru saanud, et ma ei kuulu ühessegi neist. Ma ei kuulu kirjanike tavalistesse suhtlusvõrkudesse ja ei ole ma ka mingi normaalne kirjastaja. Ma ei ole normaalne talunik. Ma ei ole (siinkohal hakkab itsitama – toim) isegi mingi normaalne vaktsiinivastane.»
/nginx/o/2022/06/21/14646461t1he40c.jpg)
Ta noogutab kinnituseks ja jätkab: «Kagu-Eestis on olemas radikaalsed vaktsiinivastaste kogukonnad, aga nende jaoks olen ma jällegi liiga «ajakirjanik», kuigi ajakirjanike jaoks olen ma liiga «metsa poole». Iga asjaga kaasneb minu puhul mingi «aga». Ja samas ma mõistan tänu sellele piiripeal olemisele ja kogemuste galeriile ehk rohkem erinevaid inimesi. Tahaksin nii loota.»
Üks uus väljakutse juba paistab: Sänna kultuurimõisa raamatukogu. Ta räägib õhinal vestlus- ja filmiõhtute sarjast, millele juba rahastuse leidis, ning plaanib hakata kuduma kohalikku kultuurikangast: vestlusõhtutest on kavas teha ka podcast’i-laadsed ülekanded-salvestused, mida üle Eesti nautida võiks. Üht-teist on selles kõiges ka tähenduslikku: «Ka minu lapsepõlv möödus ühes Lõuna-Eesti mõisahoones, kuna mu ema oli seal raamatukogu juhataja. Nii et me räägime taas spiraalidest.»
«Kuidas elu on sind muutnud?» küsin ja Petrone jääb hetkeks mõttesse. «Ma olen alati olnud see tüdruk, kes hoiab natuke omaette. Lasteaia asemel käisin emaga raamatukogus, vahel üritati mind suunata kollektiivi, aga ma ei elanud sinna sisse. Üks mu tulevane klassiõde jagas oma mälestust minust: tuli kord lasteaeda üks tüdruk, kes vaatas vaikselt kõrvalt, aga taskud liikusid. Nii see oli jah: ma liigutasin taskus sõrmi, see rahustas mind. Ja miski selles pildimeenutuses rahustab mind siiani: ma olen ikka seesama.»