Noori põletab vaimne kodutus

Noorsooteatri «Hommikuvalgus» üritab noort publikut köita kõva hääle ja lavalise rabelemisega. Foto: Sten-Erik Remmel

Noorsooteatri «Hommikuvalguse» kavalehel küsib lavastaja Mirko Rajas suurte ja paksude tähtedega, miks seda lavastust praeguses ajas mängida, ning selgitab seejärel oma siirast ja südamlikku ambitsiooni. Ehkki enda jaoks on Rajas põhjenduse leidnud, ei pruugi see vaataja jaoks olla sama selge. Etenduselt lahkudes vasardas mu peas nimelt sama mõte – miks seda lavastust (praeguses ajas) mängida –, aga vastus polnud kerge tulema.

Vaimne kodutus

Kodututest orbudest rääkiva lavastuse selgituseks ütleb Rajas, et füüsilise koduta laste teema pole Eestis enam kuigivõrd terav, ent vaimne kodutus ja läheduse puudumine kimbutavad lapsi endiselt. Lavastaja lootusrikas eesmärk on niisiis suunata publikut märkama oma lähedasi, aga ka võõraid, kes võiksid abi ja lähedust vajada. See püüdlus kõlab küll igati kiiduväärselt ja puhtsüdamlikult, ent ei paista lavastusest välja – mis siis, et nii lavastaja kui ka autorid Eva ja Indrek Koff seda endaga pikemat aega kaasas kandsid ja arendasid.