Suri kirjanik Mats Traat

Mats Traat oma 80. sünnipäeva tähistamisel Tallinnas kirjanike liidus 23. novembril 2016. Foto: Albert Truuväärt

Esmaspäeval suri teenekas kirjanik Mats Traat (23.11.1936 – 27.06.2022), kes avaldas ligemale kuuekümne aasta jooksul nii luulet, proosat, näidendeid kui ka ilukirjanduse tõlkeid. Traadi teostes domineerib maa-ainestik. Tema proosaloomingu peateoseks on 12-osaline romaaniseeria «Minge üles mägedele», mis ilmus aastatel 1987–2010; luuleloomingus tõuseb esile 1970. aastatel alustatud seeria «Harala elulood», mille täielik versioon ilmus 2021. aastal.

Mats Traat sündis 23. novembril 1936 Meema külas Palupera vallas Otepää kihelkonnas. Ta õppis aastail 1952–1953 Tartu Kunstliku Vedelkütuse Tehnikumis ja 1953–1954 kaugõppes Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumis. Lõpetas 1957 Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi tehnik-mehaaniku kvalifikatsiooniga. 1957–1958 töötas Rõngu MTJ-s normeerijana ja 1958–1959 põllumajandustehnika riikliku järelevalve insener-inspektorina Hiiumaal.

1964. aastal lõpetas Traat Moskvas Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi, 1965–1968 töötas stsenaristide toimetuskolleegiumi liikme ja filmitoimetajana Tallinnfilmis. 1968–1969 õppis ta Moskvas kaheaastastel kõrgematel stsenaristide ja filmirežissööride kursustel.

Alates 1970. aastast tegutses Mats Traat vabakutselise kirjanikuna. Luulejataja debüteeris Mats Traat 1962. aastal koguga «Kandilised laulud» (ilmus esimeses luulekassetis koos Paul-Eerik Rummo, Linda Ruudi, Arvi Siia ja Enn Vetemaa kogudega). Hiljem on ta avaldanud kogud «Küngasmaa» (1964), «Kaalukoda» (1966), «Kassiopeia» (1968), «Laternad udus» (1968), «Ilmakaared» (1970), «Etüüdid läiteks» (1971), «Hilised talled» (1976). «Harala elulood» (1976), «Lagendiku aeg» (1977), «Septembrifuuga» (1980), «Sügislootus» (1986), «Jäälilled» (1988), «Ajalaulud» (1990), «Vastuseta» (1991), «Koidu kätes» (1993), «Armastuse päiv» (1995), «On unistus kui ränikivi» (2000), «Kõllane õtak» (2001), «Uued Harala elulood» (2002), «Elusäde» (2003), «Turg ilma Sokrateseta» (2004), «Orjavits õitseb» (2005), «Traat armastusest» (2006), «Soe õhtu» (2008), «Oidipus läheb Toompeale» (2010), «Tule rüütamine» (2010), «Vastsed Harala elulood» (2011), «Valgus võtab ka ruumi» (2012), «Ugandi igatsus» (2013), «Alalütlev» (2015), «Roheline laev» (2016), «Kahutus» (2018), «Tuulelagi» (2019), «Taivatäis tsirke» (2020), «Säidse äidset» (2021) ja «Alkaios Maarjamaal» (2021).

Traat on avaldanud romaanid «Irdinimene» (1967), «Tants aurukatla ümber» (1971), «Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga» (1973), «Pommeri aed» (1973), «Kohvioad» (1974, miniromaan), «Inger» (1975), «Puud olid, puud olid hellad velled» (1979), «Rippsild» (1980), «Karukell, kurvameelsuse rohi» (1982), «Üksi rändan» (1985), «Hirm ja iha» (1993), «Kodu on ilus» (1994) ja «Valge maja» (2017). Traadi proosaloomingu peateoseks on 12-osaline romaaniseeria «Minge üles mägedele», mis ilmus aastatel 1987–2010 (selle järg, romaan «Tööpataljon», ilmus 2020. aastal).

Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev avaldas sügavat kaastunnet Victoria Traadile ja kogu eesti üldsusele.