Mats Traadi viimase luulekogu arvustus: poeet, kes keeldub seismast raaguspäi

Mats Traat, «Alkaios Maarjamaal». Foto: Raamat

Esmaspäeval suri Mats Traat. Taasavaldame tema viimase luulekogu arvustuse, mis esmakordselt ilmus mullu novembris, kirjaniku 85. sünnipäeva eel. 

Traadi, homme oma 85. sünnipäeva tähistava teeneka kirjaniku värsid astuvad jätkuvalt väga kindlate sammudega ning keelduvad neid igast suunast piiravale videvikuvaikusele alla vandumast; tema loomingulisele teenistuslehele lisandub jätkuvalt keskeltläbi üks uus teos aastas.

Tänavu oli selleks «Alkaios Maarjamaal», mis peaks olema Traadil umbes 35. luulekogu (koos valikkogudega küündib tema luuleraamatute arv ligemale poolesajani). Pealkirja järgi otsustades võiks arvata, et see moodustab eraldi tsükli kahe varem ilmunud koguga, mille pealkirjades figureerivad samuti vanakreeka päritoluga tegelased: «Turg ilma Sokrateseta» (2004) ja «Oidipus läheb Toompeale» (2010). Eks ilmselt moodustabki. Kuid samas meenutavad selle tekstide teemad, stiil ja autorihoiak enamikku Traadi viimaste kümnendite värsivihikuid (v.a «Harala elulugude» uusi raamatuid ja murdekeelseid kogusid).

Kõnealuses kogus viljeleb Traat luulet, mis on otsapidi silbilis-rõhuline, aga enamasti ilma riimideta, sõnad on jagatud sümmeetrilisteks värsiridadeks ja stroofideks. Nende vormimängude mõistmine ja kaasamängimine eeldab lugejalt ilmselt klassikalise filoloogia valdkonda kuuluvaid eriteadmisi. Ehk teisisõnu: teatud antiiksete värsiskeemide ja stilistika tundmist.