AK ⟩ Kodanikuühiskond rajaneb vabal suhete loomel

Semjon Frank Foto: Erakogu

Semjon Franki (1877–1950) «Ühiskonna vaimsed alused» (1930) on 20. sajandi alguse teoreetiliste otsingute ehe näide, kuidas jumalaga põhjendamine asendus inimese vabaduse tähtsustamisega. See teos sisaldab isikuvabaduste ja kodanikuühiskonna väärtustamise lugemisväärset kirjeldust. Madis Kolk viitab teose saatesõnas piisavalt autori põhilistele usulistele oskussõnadele (koguduslikkus vs. ühiskondlikkus, headus, kõikühtsus). Käesolevas tutvustuses juhitakse tähelepanu saatesõnas puuduvale Franki riigi- ja ühiskonnaõpetusele. Nüüdisaja haritud lugeja saab teose teises osas algupärase ülevaate ühiskonna toimimisest.

Nagu mitmed 20. sajandi alguse kirjanikud, on ka Frank mures vana elukorralduse kadumise pärast. Autor arutleb uute ühiskondlike ilmingute üle ja kirjeldab isikliku vabaduse kindlustamise ajastu kahte peatunnust: demokraatlikku vabariiki ja kodanikuühiskonda. Franki õpetuse järgi on riik ajalooliselt hilisema tekkega kui ühiskond. Esmalt sündis sõjalis-korraldusliku tähendusega riik, mis muutus hiljem püsivaks ja ühiskonnaelu kõiki osi hõlmavaks asutuseks. Õigus seadusandlusena on ajalooliselt riigi hilisem ülesanne. Allumist nõudev sõjaväeline hirmuvalitsus polegi riik, vaid ainult ühekülgne vägivald, mingi algeline seisund või üleminekuvorm (lk 242).

Semjon Frank kirjeldab ühiskonna osi vastandpaaridena: isiksus – riik, vabadus – kavandus, looming – traditsioon, isiklikud teened – päritavus. Riik on autori arvates kavandatud ja plaanipärase korrastava ühiskondliku tahte ühtsus. Ühiskonna väiksem osa on vaba isiksuse loodud suhted, millest moodustub eraomandiga kodanikuühiskond. Riigi mõte on kodanikuühiskonna ja eraomandi toimimise käigushoidmine nii, et oleks tagatud isiksuse suhete loomise ja loomingu vabadus. Riiklus rajaneb kodanikuühiskonnal ja kodanikuühiskond kujuneb riikluse kavandatud ühtsusel.

Autori arvates pole liberalismi tõde mõttekunstis õigesti põhjendatud. Konservatism ja sotsialism lähtuvad veendumusest, et ühiskondliku elu eest tuleb igal pool võimalikult palju hoolt kanda, seda ühiskondliku tahte plaanipärase vahendi – riigivõimu – kaudu juhtida ja reguleerida. Kavandav riigivõim muutub neis piiramatuks, sest hävitatakse isikuvabadused ja ühiskonnaelu sidemete juhuslikkus. Frank rõhutab, et riigivõim pole võimeline ühiskonnaelu kõikehõlmava reguleerimisega toime tulema.