R, 9.12.2022

NÄDALA SUVELAVASTUS ⟩ Ugala teatri «Kolm musketäri» väärib igati vaatamist

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Ugala teatri «Kolm musketäri» väärib igati vaatamist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tanel Jonase «Kolm musketäri» Õisu pargis vaimustab, sest see on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng. 
Tanel Jonase «Kolm musketäri» Õisu pargis vaimustab, sest see on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng. Foto: Priit Loog
  • Tanel Jonase lavastus on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng.
  • Musketärid oma ideaalidest ei tagane.
  • Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda!

Ugala teatri «Kolme musketäri» mängupaik Õisu mõisa pargis vaimustab. Malelauaruuduline lava, trepiastmed ja uksed on vaid osake mänguruumist, sest vaataja pilgule avaneb majesteetlik maastik, maaliline allee, taamal päikesekiirtes Õisu järv.

Tanel Jonase lavastus on hästi läbikomponeeritud seikluslik vaatemäng, Rauno Zubko ilmeka koreograafia ja Kaire Russi seatud ulja mõõgavõitlusega. Näeme gaskoonlase d’Artagnani kujunemiselugu: Pariisi saabuva nooruki avalale elutuhinale järgneb teises vaatuses kuningliku õukonna silmakirjatsev maskiball.

Peeter Konovalovi muusikalise kujunduse kaks põhiteemat – seiklustesse viskumine ning lüüriline unelus – mõjuvad viipena Margo Kõlari muusikale Elmo Nüganeni 1995. aasta legendlavastuses «Kolm musketäri» Linnateatri lavaaugus. Olid ajad, mil näitlejad said hakkama põsemikrofonideta… Ent jäägu nostalgia sinnapaika. Meenutagu tänased vaatajad oma esimesi lavamusketäre kakskümmend seitse aastat hiljem sama kirkalt ja rõõmsalt.

Jass Kalev Mäe tulisilmne d’Artagnan sööstab kirgliku ja keevalisena ikka sündmuste epitsentrisse.
Jass Kalev Mäe tulisilmne d’Artagnan sööstab kirgliku ja keevalisena ikka sündmuste epitsentrisse. Foto: Priit Loog

Dramatiseering, mille koos lavastajaga kirjutanud juba kogenud tandem Liis Aedmaa ja Laura Kalle, on kompaktne ja mitmekihiline, pikitud amüsantsete vallatustega. Dumas’ 688-leheküljelise romaani sündmustikust mahub lavale hämmastavalt palju, kärbitud on näiteks mileedi vangistus John Feltoni valve all.

Meie aeg ja ümbritsev reaalsus nihutab tulipunkti sõjateema. Võpatama paneb kuninganna Annasse armunud Buckinghami hertsogi (Karl Kena) repliik, La Rochelle’i piiramist kalkuleerides: «…ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda.»

Loitsiv sõjamarss äratas mälupildi Madis Kõivu – Priit Pedaja «Peiarite õhtunäitusest». Jõulist allteksti kannab stseen, kus neli hulljulget musketäri sõjamöllu keskele üksi on jäetud. Ajakohaselt otsesõnu öeldakse välja, et deviis «Üks kõigi ja kõik ühe eest!» on mandunud mugavuseks. Aga musketärid oma ideaalidest ei tagane. See ongi lavastuse sõnum.

Neli peategelast on stiilsed, uhked, sümpaatsed. Jass Kalev Mäe tulisilmne d’Artagnan sööstab kirgliku ja keevalisena ikka sündmuste epitsentrisse. Martin Milli elujanulise Athose mehine tuum paotub samm-sammult, rollil on huvitav arengukaar. Oskar Punga mängib Porthose humoorika mõnuga suurejooneliseks elunautijaks ja ustavaks sõbraks. Alden Kirss veenab kavalasilmse ja nõtkesõnalise Aramisena nii preestri kui musketäri kutsumuses.

Tanel Jonase «Kolm musketäri» Õisu pargis. 
Tanel Jonase «Kolm musketäri» Õisu pargis. Foto: Priit Loog

Kuumaverelist d’Artagnani sütitavad kaks vastandlikku naist: maine, tarmukas, minestamise-aldis Constance (Marika Palm) ja joovastav mileedi Winter – Klaudia Tiitsmaa roll puhkeb saatuslikuks teises vaatuses.

Tekstis tehakse elegantne reveranss Nüganeni lavaversioonile. Surematu tsitaat pudukaupmeeste ajastust on kandunud härra Bonacieux’ni (Vallo Kirs) ja temal ongi nüüd oma ajastu – pudu- või idukaupmees, võta üks ja viska teist! Ent lavastuse vaimukaim krutski sünnib viivul, mil krahv de Rochefort jultunult kaasab mängu teatripubliku.

Tumepahelise krahvi rolli loob musketäridega võrdväärse energiaga Ken Rüütel (mängib ka Rait Õunapuu). Suhtlemine saaliga näib lobe võõritusnipp. Ent kohe sekkub hiiliva kiskjasarmiga kardinal Richelieu (Janek Vadi), kes arendab edasi krahvi «ideaalide teooriat». Kerge kelmus muundub poliitiliseks õppetunniks, piltlikuks koolituseks, kui lihtne on rahvaga manipuleerida.

Surematu tsitaat pudukaupmeeste ajastust on kandunud härra Bonacieux’ni ja temal ongi nüüd oma ajastu – pudu- või idukaupmees, võta üks ja viska teist!

Kardinali kõrval mõjub poisikesena kuningas Louis XIII: Silver Kaljula rolli väline kehkenpüksi maneerlikkus on lihvitud, ent sisemine rütm lõdvem. Jaana Kena kuninganna Anna osalahenduses on koonerdatud majesteetlikkusega, see kivi kipub kukkuma lavastaja kapsaaeda, näiteks vaatemänguliselt jube efektne «enesetapukatse» ei sobi kuninganna väärikusega mitte üks põrm.

Kõrvaltegelaste galeriis tuleb näitlejatel tuhiseda ühest rollist teise. Silmatorkav on Andres Tabuni mängutuju ja stiilitaju, olgu ta uhke iseteadlik kapten de Tréville, Athost vastutahtsi võõrustav kõrtsmik või sünkjas timukas. Muide, üks rollijaotus tundub kontseptuaalselt küsitav, nimelt et Janek Vadi mängib lisaks kardinalile ka d’Artagnani isa. Mõistan, et siit ei maksaks otsida paralleele, aga tsipake eksitab.

«Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda!» kuulutab Athos. Ent seesama Athos lausub finaalis noorele d’Artagnanile, keda on tabanud esimesed valusad elukogemused: elu on seda väärt, et tema pärast mõnikord nutta. Just seda, tasakaalu tarbetu muretsemise ja hingele vajalike pisarate vahel, aitab hoida lavastus «Kolm musketäri» 2022. aasta suvel.

SUVETEATRI ARVUSTUS

Alexandre Dumas «Kolm musketäri»

Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa, Laura Kalle. Lavastaja Tanel Jonas. Kunstnik Kristjan Suits. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Koreograaf Rauno Zubko. Lavavõitluse õpetaja Kaire Russ. Osades Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Janek Vadi, Klaudia Tiitsmaa jt. Ugala esietendus 17. juunil Õisu mõisa pargis.

Märksõnad
Tagasi üles