Hitinäitus, mis ei tooda prahti juurde

Slovaki kunstniku Lucia Nimcová video «Bajka/Pajatused» (2016) näitab elukest Lääne-Ukrainas ajal, mil seal ei astunud veel Vene kirsa. Foto: Videokaader

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi​ «Valitud hitid» on üks viimase aja kõige intrigeerivamaid näitusi. Sinna kutsuti kuus kuraatorit, kes kõik said valida ühe teose, mida nad on alati näidata tahtnud, kuid pole seni võimalust olnud.

Mul tekkis sellega mõtteline paralleel paari aasta taguse Kumu näitusega «Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik», kus kunstnikud kammisid läbi Eesti Kunstimuuseumi digikogu ja valisid sealt näitusele teosed, mis muidu püsiekspositsioonis ei ole, ja lisasid väljapanekule ka ühe enda teose. Kuigi tegu on kahe erineva kontseptsiooniga, meeldib mulle idee, et valitud tegijatele antakse ühe näituse raames piiratud liivakast, sest välja saab panna vaid ühe teose, mis neid eriliselt kõnetab.

Sellistel näitustel ei tasu ühist terviklikkust otsida, sest tööd on neil niivõrd erinevad. Väljapanek mõjub pigem assortiikarbina, kus on koos erinevad ampsud. See nõuab vaatamisregistri muutust, sest mina ajan tavaliselt taga näituse kui tervikliku elamuse kogemust, kus teosed on välja pandud nõnda, et nende vahel tekib särin ja omavaheline dialoog.