Mägede Hääl opereeris piiritsoonis

Valge Tüdruk punases valguses: muusikaliselt kõlab ta nagu varajane Miss Kittin, retsiteerides külma tundetooniga poliitiliselt tabavat lüürikat. Foto: Anton Jegorov

Jalutan mööda Kauksi randa. Näen eemalt veepiiri lähedal liiva kaevatud suure augu ääres seismas väikest poissi, kes põrnitseb alla sügavusse. Maapõuest on kosta kellegi häält. Lähemale jõudes näen, et auk on küll tühi, poiss aga lausub omaette kinnise suu ja kõhurääkija häälega: «Ma kaevasin selle augu koos oma õega.» Õde ennast ei paista kuskil.

Selline pildike on sobiv uvertüür tunnikese pärast siin lähedal algavale Mägede Hääle festivalile. Kohtla-Nõmme mäestikust alguse saanud ja nüüd Peipsi ääres toimuv festival on üks väheseid, Sõru Saundi kõrval õieti ainuke, mis toob kokku olulisemad nähtused popi ja eksperimentaalmuusika piiritsoonist.

Festivali avab Manna, kes veel aasta tagasi kandis pealael kahte blondi krunni ja lõõritas aegruumi udustavat dream-pop’i. Nüüd on tema muusika ja teemad muutunud tumedaks ja teadlikuks vaimse tervise probleemidest. Kõlavad nii terroriseerivale emale pühendatud lugu kui ka lugu enesevihkamisest. Manna hääl on täis ängi ja see näib paljastavat luustikku. Helgem hetk on lauljatari vanaema unelaulu fraasil põhinev lugu.

New age oli, on ja jääb

Järgmisena esineb briti päritolu, kuid juba mõnda aega Eestis resideeriv The Lunacy of Flowers. See on post-pungist inspireeritud live-elektroonika artist ja vokalist, kelle võbelev kummiliimimuusika keerleb tondina värviliselt valgustatud männipuude tüvede vahel. Võib täheldada, et oma masinatest nurgelisi rütme käivitades on artist laval seljaga, lauldes aga pöörab näo inimeste poole, pöördub kajadesse uppuva vokaalse managa publiku kui kummituste poole. Kas peitub selles kujund, et teised inimesed ongi alati kummitused? Või on see situatsioon, kus kummitus laulab kummitustele?