Hannes Varblase viimane lend

Luuletaja Hannes Varblane 1994. aastal legendaarse Tartu kohviku Illegaard fuajees. Varblase värssidest vaatavad lugejale lootusetul pilgul vastu poeedi äpardunud elu, eksistentsiaalne ahistus, kaotatud usk, riivatud õigustunne, peostlibisev või põletikuliseks arenenud armastus, pettumustvalmistav riigikord jne. Foto: Malev Toom

Mõeldes luuletaja Hannes Varblasele, mõtlen alati eelkõige tema esikkogule «Mäel, mis mureneb», oma lemmikule tema raamatute hulgas. Selles leiduvad muuhulgas järgmised värsiread: «nõnda päev saab kokku ööga / nõnda õhtu tuleb / jõuab öö mil lahkun ööga / kes mu silmad suleb». See öö, millest Varblane neil ridadel metafoorselt räägib, jõudis tema enese jaoks reaalselt kätte selle nädala teisipäeval.

Varblase rahutu hing leidis lõpuks loodetavasti lõpliku rahu. Surres oli ta 73 aastat vana – mis on muljetavaldavalt palju ühe dekadentliku poeedi kohta, kelle mõtteviis, tundelaad ja elustiil olid (vähemalt pealtnäha) üsna destruktiivselt elupõletajalikud. Hannes Varblane ei olnud luuletaja, kes pühitseks oma värssides seda maailma, elamise ekstaasi ning põhiseaduslikku korda.

miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv

miks peatuma ei sunni sind me silme neimaläik

miks elu ragiseb su hamba all kui liiv

miks on nii jälk su kondipurustaja käik

miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv

(1990, lk 13)

Hannes Varblase lend luuletajana – ja luuletajana avalikkus teda eelkõige tundis, tunneb ja loodetavasti jääbki tundma – kulges harjumuspäratu trajektooriga. Tema avalik debüüt toimus alles viienda elukümnendi hakul, 1990. aastal ilmunud koguga «Mäel, mis mureneb», mis pälvis hiljem Betti Alveri debüüdipreemia.

Sestpeale on ta eesti kirjanduspildis nähtavalt kohal olnud ning avaldanud veel seitse kogu ning kaks artiklikogumikku, kuid jäänud peamiselt Tartu vaimuelu siselegendiks, sealse kapriisselt opositsioonilise ja bluusilikult melanhoolse elutunde üheks peamiseks kandjaks ning vahendajaks. Loodetavasti suudab ta neid rolle täita ka postuumselt.

kaltsudes on täna taevas

halemeelne hing

süda see on jälle vaevas

silmi sööbib ving

*

hakid kriiskavad mis kole

pesad mustad pajad

mis sa elad siin või oled

taevast sitta sajab

(«Toomel I», 1990, lk 55)

Ühes 1998. aastal avaldatud esseistlikus proosapalas kirjutab ta enda ja Tartu suhte kohta muuhulgas: «Linna ma armastan. Pesemata hammastega. Kondoomita. Armastuseta, vihkamisega, iseendaga. [...] Jõgi, mis voolab ta vahel, peab midagi ära uhtma. Ehkki ma ei mõista, miks peaksime olema just meie need. Kaldad püsivad küsimustena».

Ning lisab samas: «Raskelt langeb linnas taevas, nii raskelt, et proosat kirjutada polegi vist võimalik». Ja ega ta proosat kirjutanudki. Kuid luuletajana oli Varblane (mõneti oma nimele vastavalt) linnapoeet, tema värssides pole eriti lüürilisi loodusmotiive. See distantseerib teda klassikalise eesti luule varasemast peavoolust.

tänav lõikub su näkku kui nuga

armastus armistub

kaua elanud oled juba

kesklinnas kui kalmistul

(1993, lk 106)

Varblane näis olevat ühtaegu hipi ja bluusimees. Ja me teame, et üks «õige» bluusimees luuletab ja/või laulab masohhistliku ning masinliku järjekindlusega enamasti üksnes kahest asjast: iseendast ja oma õnnetust elust (loe: armastusest). Ning teeb seda ainsuse esimeses isikus, rõhutades seeläbi vahendatud tunnete autentsust. Nii tegi ka Varblane.