N, 8.12.2022

NÄDALA SUVELAVASTUS ⟩ Ja koidikul siis selgitame, kes on õige...

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Ja koidikul siis selgitame, kes on õige...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Ai, velled...» Reamees - Jaanus Mehikas, Ohvitser - Indrek Taalmaa ja Sepa Mihkel - Sulev Teppart.
FOTO: Merle Jantson
«Ai, velled...» Reamees - Jaanus Mehikas, Ohvitser - Indrek Taalmaa ja Sepa Mihkel - Sulev Teppart. FOTO: Merle Jantson Foto: Merle Jantson
  • Kodutalust saab märkamatult, viimaks lõplikult metsavendade punker.
  • Ohvitseri pilk toob punases kumas külmajudinad seljale.
  • Näitlejate hüvastijätt oma tegelaste ja lavastaja Raivo Trassiga.

Metsavennalugu «Ai, velled…» mängitakse Pärnumaal, Pikavere vanas vallamajas. Ümberringi needsamad Soontagana metsad, kus näidendi peategelane Ants Kaljurand (1917–1951) ehk Hirmus Ants end varjas.

Algataja ja eestvedaja Ants Välimäe kaua ja põhjalikult ettevalmistatud kodukandilavastus, koostöö näidendi autori Urmas Lennuki ja lavastaja Raivo Trassiga kannab valusat üldistust Eesti ja eestlaste saatusest, puudutab meie ühismälu, kõnetab intensiivselt olevikku. Kõige klaarimalt väljendab aja(loo) muutumist ja inimsaatusi ajas lavastuse plakat, kus peategelase Antsu (Janek Joost) pool nägu helges sireliõitega kevadsuves, teine pool aga varjutatud tumedusega, taamal hallide puutüvedega mets.

Vana vallamaja seintel on ülevaade metsavend Ants Kaljuranna elukäigust ja näeb muidki ajaloolisi dokumente. Kohvikus on süüdatud küünlad nagu peielauas. Riina Vanhaneni mõjus looduslik kujundus lähtub metsast, lavaruumi raamistavad puuriidad ja palgid, hakatuseks kuuldub õuest puude raiumist, mis tähendab töökust ja töörahu, ent muutub peagi karmi kujundikaaluga vanasõnaks: kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad… Kodutalust saab märkamatult, viimaks lõplikult metsavendade punker.

«Ai, velled...»: Ohvitser - Indrek Taalmaa, Vilma - Laura Lind ja Ants - Janek Joost
FOTO:
«Ai, velled...»: Ohvitser - Indrek Taalmaa, Vilma - Laura Lind ja Ants - Janek Joost FOTO: Foto: Merle Jantson

Kui ses lavaloos üks eesti mees läheb välismaale, et saada sotti, kas Rahvaste Liit tuleb appi okupeeritud väikeriigile, kinnitavad kodumaale ja kodumetsa jäävad vennad: «Me hoiame tuld.» See lause loob silla Urmas Lennuki kirjutatud ja äsja esietendunud «Robin Hoodiga». Tähtis on hoida tuld. Tsitaate ja viiteid on Lennuk kirja pannud teisigi. Kohe alguses tehakse juttu pilvedest ja tuleb meelde «Wargamäe Wabariik»: pilved ka nii rahutud… Seejärel toob Lennuk mängu A. H. Tammsaare romaani «Tõde ja õigus».

Tundlikkust lisab lavastusele Raivo Trassi lahkumine paar päeva pärast esietendust. «Ai, velled…» on Trassi viimseks lavastuseks üdini õige. Ka viirastus mulle, et kaaslavastajana töö lõpule viinud Sulev Teppart on pühendanud oma rolli Trassile: seletamatul viisil, vaid hiljukesi aimatavate intonatsioonide ja silmavaate kaudu väljendab ta kurba kavalust ja eluväsimust hoopis avaramalt, justkui oma rolli elukaarest kõrgemal…

«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Erich - Nero Urke ja Richard - Andres Oja. FOTOd:
«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Erich - Nero Urke ja Richard - Andres Oja. FOTOd: Foto: Merle Jantson

Tepparti tegelaskuju, iga võimuga kohaneda püüdev ja õigupoolest kohutava saatusega Sepa Mihkel, kannab traagilist üldistust ajaloorataste vahele jäävast eestlasest. Südamlik tandem on Mihkli isa ja ema – Ivo Eensalu ja Merle Rajaveer, ühtehoidvad vanad mees ja naine, kes tulevad koju tagasi ka pärast surma, sest nemad ongi see mälu, mis ei kao. Kolme naist, kes ei ole professionaalsed näitlejad, tahan iseäranis kiita. Laura Lind Antsu armastatu Vilma osas hoiab kestmise tasakaalu, mis ei lase meestel murduda. Linalakk Vilma ei kaota julgust unistada. Haldi Välimäe ilusaks rolliks on Tüdruk, kelle muutuvad laulud annavad selge ja õhulise märgi võimuvahetustest.

«Ai, velled...»: Vilma - Laura Lind ja Ants       - Janek Joost
«Ai, velled...»: Vilma - Laura Lind ja Ants       - Janek Joost Foto: Merle Jantson

Antsuna on Janek Joost mehine, aus, täienisti paatosevaba, just tänu sellele tugevat poolehoidu sisendav. Samavõrd pingestatud elutõsidust hoiab Andres Oja Richardi rollis. Lootuste luhtumine Rahvaste Liidu suhtes on põletavalt nüüdisaegne teema. Kolmas metsavend Erich on Nero Urke poolt mängitud teistmoodi vahenditega, eksalteeritud võõritusenootidega, tema keevaline heitlik olek äratab kahtlust, paneb lausa ootama, millal ja kuidas Erich reeturiks osutub. Ent eks ole ajamärgiline seegi.

Ohtliku hulga lavaaega nõuab enesele Ohvitser, kelle pagunid vahetuvad nõukogude venelasest sakslaseks ja tagasi. Indrek Taalmaa võimurirollide galerii üha täieneb, näitleja on ses piiritus ampluaas suisa rahvakunstnik. Ainuüksi esimene pilk, mille Ohvitser suunab punases kumas lae alt alla saali, toob külmajudinad seljale. Nagu ka Ohvitseri kummaline suhestumine eestlaste tüvitekstiga «Tõde ja õigus». Ohvitseri kannul tilbendab eestlasest tentsikuna Miilits, reamees – Jaanus Mehikas lisab kohanemise variatsioone.

«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Erich - Nero Urke ja Richard - Andres Oja. FOTOd:
«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Erich - Nero Urke ja Richard - Andres Oja. FOTOd: Foto: Merle Jantson

Üldistusjõuliseks kujuneb misanstseenide süsteem, kus kitsukesel territooriumil viibitakse lähestikku, kokkusurutuna, ehkki igaüks ajab oma asja. Kui vastast ka ei nähta, tajutakse teda lausa füüsiliselt, närvilõpmetega. Näiteks üks tabav moment, kuidas vana mees – Ivo Eensalu – joob puskarit, mida Ohvitser valab endale. Siin lõikuvad ohvri igavene vastupanu ja võimukandja vaistlik hirm. Selline võttestik, esmapilgul krutskitest laetud, ent üha pinevamaks kruvitud süsteemsus, tähistab nii Eesti armutut väiksust kui vastasleeride päästmatut ühteseotust.

«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Ohvitser-Indrek Taalmaa, Erich - Nero Urke, Vilma - Laura Lind ja
Vana mees - Ivo Eensalu
FOTO:
«Ai, velled...»: Ants - Janek Joost, Ohvitser-Indrek Taalmaa, Erich - Nero Urke, Vilma - Laura Lind ja Vana mees - Ivo Eensalu FOTO: Foto: Merle Jantson

Lavastuse lõppakordina kõlab laul, mis andnud näidendile pealkirja «Ai, velled…». Metsavendade pilgud on suunatud saali ja kaugemale, looduse poole. Viimaks on kõik tegelased koos, ligistikku, võimumeeste kehastajad oma mundritest ja taagast priiks lastud. Valgus langeb redelile. Näitlejate ja publiku valguse poole tõstetud pilgud jätavad hüvasti – nii oma tegelaste kui oma lavastaja Raivo Trassiga. Tänumeelne vaikus toob pisara silma.

Urmas Lennuk «Ai, velled…»

Lavastaja Raivo Trass. Kaaslavastajad Sulev Teppart ja Nero Urke. Kunstnik Riina Vanhanen. Muusikajuht Feliks Kütt. Lavastusprojekti algataja ja eestvedaja Ants Välimäe. Osades Janek Joost, Laura Lind, Sulev Teppart, Nero Urke, Andres Oja, Haldi Välimäe, Ivo Eensalu, Merle Rajaveer, Indrek Taalmaa, Jaanus Mehikas. Esietendus 4. juunil Pikavere vanas vallamajas Pärnumaal.

Märksõnad
Tagasi üles