INTERVJUU ⟩ Kapitalistliku linna ehitamine: kui uus aeg koputab uksele

Maja, milles polnud enam nõukogude vaimu. Nissani keskus Tallinnas. Hanno Kreis, Andres Siim. Valmis 1994.  Foto: Martin Siplane/Eesti Arhitektuurimuuseum

On ju võimalik suurte liialdustega mõelda, et 30 aastat tagasi oli Eesti tühi maa. Siin ulus vene stepituul. Ja siis hakati looma. Alguses kioskeid ja putkasid, kus aeti väikest äri, ja siis juba suuremaid ja väärikamaid maju, kus ka äri läks suuremaks.

Räägime arhitekti mainest. Arhitekt on ju ikka üldiselt lugupeetud inimene. Prestiižne amet. Kui keegi on arhitekt, siis idee mõttes arvan, et suhtutakse temasse lugupidavalt, võib-olla kui ta on teinud midagi spetsiifiliselt ärritavat, siis on ehk teine asi.

Ojari: Kui me räägime uuemast ajast, siis enamasti kõiki valminud maju kritiseeritakse – nii heas kui halvas mõttes – ja enamasti nähakse «põhisüüdlasena» arhitekti, ehkki majad on väga erinevate asjaosaliste töö tulemus. Kuna arhitektuur on keeruline kunst, mis nõuab erinevaid oskusi, siis teatud aupaklikkus inimestes selle ameti vastu kindlasti on.

Ausing: Mulle tundub, et mõnede arvates on kõik, mis uus, kohe automaatselt halb. Nõmmel töötades saan ju kogu aeg kirju: miks Nõmme keskusesse on lubatud teha selliseid maju? Minu arust on normaalsed majad, aga inimene ei taha, pole harjunud, et ta keskkond muutub.

Ojari: Eks roll tuleb ka ise kujundada, täna räägime arhitektist ikkagi kui üksikute majade tegijast. Arhitektid võtavad üldiselt meedias vähe sõna ega kommunikeeri seda laiemat kriitilist pilku, mis on selle eriala üks võlusid.

Arhitekt ei tee mitte ainult maju, vaid pakub ka laiemaid ruumilisi lahendusi linnale, elukeskkonnale, tervele planeedile. Teame, et ehitussektor on üks kõige ressursimahukamaid sektoreid. Kuidas targemalt ehitada? Millest, millistest materjalidest, kuidas, kui kõrgelt, kui tihedalt? Kostab hääli, et ehitamisest tuleks üldse loobuda ja renoveerida olemasolevat.