AK ⟩ Üksindus, mis kurnab ja lõhestab

Kazuo Ishiguro Foto: David Harrison

Vahel on tunne, et tehnoloogia jookseb ummisjalu eest ning inimkond on sunnitud hing paelaga kaelas sabas sörkima, et mitte liialt maha jääda. Tulevikus on inimesel ehk lootust tehnoloogilisele evolutsioonile kandadele astuda, ent ometigi terendab tulevik tumeda pildina ettekujutlustes, maalib pildi sõltuvussuhtest inimese ja roboti vahel ning ähvardab kaalukausi kallutada inimeste kahjuks. Kazuo Ishiguro kaheksas romaan «Klara ja Päike» kujutab just midagi sellist.

Määramatu tulevik, ükskõik kus, ilmselt Ameerika Ühendriikides. Ishiguro raamatu nimitegelane Klara on robot, tehiskaaslane. Seltsiline, nagu Ishiguro teda sündsalt nimetab. Sotsiaalne ja majanduslik lõhe perekondade vahel on kärisenud sedavõrd laiaks, et parematel perekondadel on avanenud võimalus oma lapsi geneetiliselt töödelda, aktiveerida neis kõik kõige paremad omadused, neid «kõrgendada», vormida intelligentsemaks, ilma et selleks peaks nägema üüratult vaeva või kulutama ajalist ressurssi.

Eesmärk on küll, et lastel oleks elus lihtsam läbi lüüa, ent muru katsumisest ja õues lippamisest jääb asi kaugele, sest «kõrgendamisega» kaasnevad terviseriskid, mis muudavad lapsed hapraks. Nõnda ei jää neil lastel muud üle, kui veeta oma päevad tahvelarvutite külge klammerdunult, ainsaks seltsiliseks tehiskaaslane.

Kuigi Ishiguro suudab süvendada meie teadlikkust inimlikust haprusest, ei ole ta «Klara ja Päikesega» saavutanud sedalaadi sügavust, mis tuletaks meelde, et inimeseks olemine on vältimatu tee surmani. See-eest on «Klara ja Päike» algusest peale justkui selge viide Covidi-aegsele ühiskonnale, kus tõotus vaktsiinist ja paremast tulevikust aheldas meid kuudeks tehnoloogia külge, et leida mingitki lähedust, kübetki sotsiaalsust kusagil, kus üksteist puudutada ei saa ja tajuda on raske.