AK Muinasjutuhõnguline krimilugu blogijate argipäevast

Copy
Krimikirjanik Eva Frantz.
Krimikirjanik Eva Frantz. Foto: Marica Rosengard

Soomerootsi krimikirjaniku Eva Frantzi (sünd 1980) krimiromaan «Sinine villa» viib lugejad unisesse väikelinna Soomes, kus ainus kohalik kuulsus on linna serval sinises villas elav blogija, 27-aastane Rebecca (Becca) Stenlund. Ühel juulikuisel hilisõhtul siseneb sinisesse villasse keegi, keda perenaine näib pimesi usaldavat, kuid salapärane külaline lööb Beccat mingi kõva asjaga pähe ning seejärel pussitab mõned korrad rindu, õnneks pindmiselt.

Becca viieaastane poeg Bruno leiab köögipõrandal magava ema, kes on «üleni lägane» ning otsustab minna linna, vanaema korteris elavat isa otsima. Väike asjalik noormees ei jõua oma punastes kummikutes, ema kootud kampsunis ning toidumoonaks võetud banaaniga eriti kaugele, tema tee ristub kahe noorega, kes ööpimeduses peolt koju kihutavad. Õnneks on algajal roolijoodikul asjalik ja külma närviga kaaslanna, kes poisi «Sinise Villa Becca» blogist ära tunneb, temaga kohe jutu peale saab ning siis juba politsei kutsub. Eemalt jälgib toimuvat keegi Üksildane.

Sinises villas aset leidnud sündmusi hakkavad uurima hakkavate konstaablite huviorbiiti satuvad nii Becca pereliikmed, koostööpartnerid kui ka tigedad netikommentaatorid. Pseudonüümi Forneus taha peituv netikurjam näib loost rohkem teadvat ning ruttab oma postituses sündmustest ette, kuulutades Becca surnuks. Ilmselgelt tuleb politseil selguse saamiseks ta üles leida.

«Sinine villa» on omamoodi kummaline krimilugu, kus on olemas nii ohver, uurijad kui ka kahtlusalused, kellest enamikul on vettpidavad alibid, kuid samas hingel väikesed patukesed, mis avalikuks tulekul panevad politsei vaid sõrme vibutama ning ütlema, et nii teha ei ole ilus. Samas püütakse läbi kellegi lapsepõlvemälestuste lugejat detektiividest sammukese eespool hoida, võte, mis on pigem omane põnevikele, kui kes-seda-tegi-krimidele.

Samal ajal on Becca elus, lamades teadvusele tulemata haiglavoodis, mistõttu on loo lahendamine uurijatele rutiinne igapäevatöö, mitte võidujooks ajaga pahalase tabamisel. Paraku ei too sellised ajahüpped minevikku lugejale loo lahenduse vaates erilist selgust andvat eelist ning seetõttu ei tekita ka täiendavat põnevuspinget. Kellelgi on kuri ja vägivaldne kasuisa ning kellelgi teisel on jõuline võitlejast isa, kes õpetab läbi kurjuse enda eest seisma.

Tagasi üles