Kui kõik rikastumise nimel pingutaksid, sureks me nälga

Sigrid Viir, «Võltspuhkaja reisipäevik» (2021). Foto: Sigrid Viir

Jüri Kolk on hilistes kolmekümnendates debüteerinud auhinnatud kirjanik, luuletaja, tõlkija ja literaat, kes peab kirjanikupalka olemuslikult kodanikupalga pilootprojektiks ning tunnetab, et viimase kümnendi jooksul on suhtumine loovtöösse kui töösse kindlasti paranenud.

Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias fotograafia eriala magistriõppe ning on nüüdseks rahvusvaheliselt premeeritud kunstnik, kellelt loodetakse säravat karjääri ning kes julgeb ootusärevust kerivat ja ekspluateerivat kunstisüsteemi ka kritiseerida.

Miks nii paljud noored inimesed ikkagi soovivad kunstnikuks või kirjanikuks saada, hoolimata neist väga kasinatest majanduslikest väljavaadetest?

Kolk: Pole aimugi. Enda eest rääkides: sest pakub huvi, tekitab hasarti. Tahan kirjutada ja tõlkida. Mulle tundub, et ilma kirjanduseta käib inimeste sõnavara ja väljendusoskus alla. Ega mandumist ainult kirjandusega tõrjuta, aga selle roll on suur. Silmas tuleks pidada ka kaudmõju. Ja kui pole keelt, siis millest me üldse räägime?

Ma ei ole popp autor ja vaevalt see muutub. Samas leidub inimesi, kellele mu tekstid väga korda lähevad. Elurikkus on oluline ka kultuuris.

Majanduslike väljavaadetega on nii, et kui kõik tões ja vaimus rikastumise nimel pingutaksid, siis sureks me kõik nälga. Väga paljude elualade esindajad on selle argumendi oma eluvalikutes kõrvale jätnud, ja olgu nad selle eest tänatud ja kiidetud. Ülistame varakuses mõõdetavat edu, aga tegelikult ei ela selle nimel kuigi paljud. Õige ka! Kahjuks tunnevad need inimesed ennast ikkagi halvasti, sest tornidega maja on pähe raiutud.

Samas, päris kindlasti ei taha olla selline näljarott, nagu ma viimastel aastatel olnud olen. Raha ja aeg pole olulised – kui sul on neid piisavalt.

Viir: Võibolla seetõttu, et see, mida sa teed, omab sinu enda jaoks arusaadavat väärtust ja selles on vabaduse lõhna. Ju seal on osaliselt ka kutsumuse mõõde juures ja veendumus, et kasinast majanduslikust tupikust on ikkagi mingi väljapääs olemas. Võibolla need noored ei mõtlegi rahale ja nende fookus on mujal või nad pole kuulnud piisavalt lugusid kunstnikest «päriselus». Aga võimalik, et nad loodavad, et just nemad on need, kes kunsti tehes üleöö rikastuvad. Mina ei kaalunud alustades ega ka nüüd tasuvuse aspekti kui mingit arvestatavat parameetrit oma elukutse valikul.