KÄBI LARETEI 100 ⟩ Kirglikult elatud ja kirgastunuks kirjutatud elu

Käbi Laretei, «Otsekui tõlkes».  FOTO: Raamat Foto: Raamat

Käbi Laretei on üks kõigi aegade rahvusvaheliselt tuntumaid eestlasi. Ehkki ajalugu mäletab seda 1940. aastal 17-aastasena Rootsi pealesunnitud pagulusse jäänud naist eelkõige hinnatud pianisti ning Ingmar Bergmani muusa ja abikaasana, kuulub tema loomingulisse pärandisse ka hulk kirjanduslikke teoseid. Õigupoolest on mul kahtlus, et Laretei jääb kultuurilukku tulevikus kestma just nimelt literaadina.

Kui muusikuks enamasti õpitakse, ja sageli jäädaksegi õppima, siis kirjanikuks üldjuhul saadakse. Lihtsalt hakatakse. Nõnda hakkas ka Käbi Laretei. 1970. aastatel esimesi raamatuid avaldades selgus, et tal oli kohe – ja pealtnäha nipsust – olemas see, mille leidmise ja saavutamise nimel ka paljud kutselised prosaistid sageli kogu elu (tulutult) vaeva näevad: oma orgaanilisena mõjuv teemadering, isikupärane elutunnetus, köitev autorihääl, nõtke sõnakasutus, maitsekalt rütmistatud lausestus, hea vormitaju ning oskus tabada detaile, visandada karaktereid, rääkida lugu ja luua kandvaid kujundeid.

Kuid Laretei kõrvutamine kutseliste kirjanikega pole vist viimaste suhtes päris aus. Sest Laretei ei fabuleerinud ega fantaseerinud eriti, vaid kirjutas sündmusi otse omaenese elust: kaunitarist pagulase ja tipp-pianisti nii heas kui halvas mõttes erandlikust elust, mida pole enamikul kutselistest kirjanikest kas õnneks või kahjuks kuskilt võtta. Pealegi sai Laretei ilmselt kirjutada suhteliselt vabalt, sest võib arvata, et tema enesetõestus- ja saavutusvajadus olid kontserdilaval ning telesaadetes suuresti juba rahuldatud.