Laager kui maailm, mida tuleb endal avastada

ETNO on rahvusvaheline muusikalaager, kus osalejate endi läbi viidud õpitubades omandatakse kuulmise teel erinevatest maadest pärit muusikapalu. Iga päev õpitakse kolme-nelja riigi esindajatelt üks lugu või laul, mida hiljem üheskoos seatakse ja kontsertidel ette kantakse.  Foto: Kerttu Kruusla

Verivärske dokumentaalfilmi «Eesti ETNO armastab» avakaadrid meenutavad kombinatsiooni Saksa ansambli Rammstein viimase videohiti «Dicke Titten» algusest ja Ameerika režissööri Ari Asteri mängufilmist «Midsommar». Seltskond kergelt riides inimesi läheneb aeglaselt, kuid kindlalt rongkäigus pilli mängides ja lauldes, taustaks maaliline maastik. Nad jõuavad kaamerale järjest lähemale, muusika paisub üha valjemaks.

Film isegi on üles ehitatud nagu laul: on algus, teema areng ja finaal ning korduv refrään. Film jutustab küll muusikast, aga pole läbinisti muusikafilm. See kõneleb laagrist, milles sündivat teavad ainult asjasse pühendatud.

Juba veerand sajandit on Eestis korraldatud rahvusvahelist muusikalaagrit Eesti ETNO. See on laager, kus noored vanuses 16–30 õpivad üksteiselt kuulmise teel Eesti ja muude maade pärimusmuusikapalasid.

Laager on Viljandi pärimusmuusika vaatevinklist kui nurgakivi, sest sellest on läbi käinud peaaegu kõik tänased olulised tegijad. Laagri fenomeni kokku võtta püüdva dokumentaalfilmi keskmes on noored, kes otsivad muusika kaudu iseennast, ja vahel ka leiavad.