N, 1.12.2022

Uus Porcupine Tree – veniv ja igavavõitu, aga klassi on

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Uus Porcupine Tree – veniv ja igavavõitu, aga klassi on
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Porcupine Tree Closer/Continuation.
Porcupine Tree Closer/Continuation. Foto: Plaadikaas

Ma ei tea, mis värk on nende progressiiv-metal’i suurkujude ja nende harjumusega avaldada albumeid harva. Õnneks on need albumid peaasjalikult ja enamasti kaua tehtud kaunikesed, pikkadesse suurvormidesse kätketud eepose mõõtu ja suuremad kui elu. Vaadakem või 2019. aastal ilmunud Tooli «Fear Inoculumi», mida andis oodata. Porcupine Tree «Closure/Continuation», nende esimene album 2009. aastast alates, on samamoodi kaua oodatud ja päris hea. Aga mitte liiga hea.

Steven Wilson, kes alustas Porcupine Treega 1987. aastal, on aastate jooksul teinud metsikult ambitsioonikat muusikat, nii Porcupine Treega kui ka üksi, kuid «Closure/Continuation» ei ole üks sellistest projektidest. Bänd segab albumil küll dünaamikaid, mängib õrnuse ja robustsusega, maalib hoomamatult suurejoonelisi helimaastikke ja on kohati ehk liialdatultki eepiline ja eksperimentaalne – nii et näiliselt on olemas kõik, mis peaks tegema sellest suurepärase Porcupine Tree albumi. Miks see seda siis ei ole?

«Closure/Continuation» on hooti ettearvamatu nagu Eesti ilm, kohati aga tüütu ja igav nagu igikestev sombune päev. Sel on üks pea andeksandmatu eksimus – see on lihtsalt nii kuradima pikk ja vaevaline kuulamine, et albumi kõrgpunktid upuvad lõpuks põhjatusse progressiivsusesse. See on liiga pikk – 65 minutit täispikkuses (Spotifys lühemat, 45-minutilist versiooni polegi) – ning kuigi album koosneb vaid kümnest palast, mõjub see lõputuna, sest ligi pooled lood vältavad kümne minuti ligi.

Märksõnad
Tagasi üles