NÄDALA PLAAT ⟩ Muskleid ja pisaraid muusikalegendi mälestuseks

Keerulise iseloomuga džässiuuendaja Charles Mingus 1976. aastal.  Foto: Wikimedia Commons

Kontrabassimängija Charles Mingusel on säravas džässitaevas kindel koht, kuigi bassimängijatel on muidugi alati olnud keeruline mis tahes ajajärgul staari staatusesse tõusta. Mingus pööras suurt tähelepanu uute radade otsingutele.

Ta oli eraelus kaunikesti vastuolulise käitumisega tegelane, kellel käisid vahel ette hoiatamata külas üsna kontrollimatud raevuhood, samas võis ta olla äärmiselt empaatiline ning ülimalt lahke ja sõbralik. Loogiline, et ta tõi need vastakad iseloomujooned kaasa muusikasse, mis võis olla vahel mitte ainult raevukas, vaid isegi vihane, kuid samas jällegi hell ja õrn.

Mingus on koos mänginud näiteks Miles Davise, Dizzy Gillespie ja Charlie Parkeriga. Tema möödunud sajandi neljakümnendatel alanud karjäär oli pikk ja viljakas, enam-vähem ametlikel andmetel andis ta ajavahemikul 1949–1977 välja 51 albumit ning postuumselt on neid ilmunud samuti omajagu, rääkimata hulgast tribuutplaatidest. «Jazz at Berlin Philharmonic XIII» on üks nendest. Album salvestati Minguse 100. sünniaastapäeval Berliinis toimunud kontserdil. Plaadi tutvustuses mainitakse eraldi omamoodi iroonilise vihjena Minguse keerulisele natuurile ja päriselt asetleidnud vahejuhtumitele, et kuigi kontserdi käigus ei lõhutud ära ühtegi bassi, kõik toolid jäid terveks ja pumppüsse ei võetud samuti välja, oli see ikkagi ehe kummardus džässimehele.