NÄDALA PERSOON ⟩ Neeme Järvi: õnnelikud inimesed ei vaata kella

Perelegend räägib, et kolm hispaanlast pääses laevahukust ja mehed armusid eesti linalakkadesse, kellest üks Neeme Järvi emapoolne sugulane, sealt pärinevat Järvide temperament. Foto: Mailiis Ollino

Kui maestro Neeme Järvi Pärnu kontserdimaja hubases lounge’is pärast fotosessiooni istet võtab ja ma talle koogi kõrvale kohvi kallan, küsin igaks juhuks üle, palju meil aega on. Maestro laksatab Josef Straussi valsi «Dynamiden» partituuri lauale ja ütleb lõbusalt: «Nii palju kui vaja, õnnelik inimene ei vaata kella!»

See lause, mis vestluse algul isegi kohe nii tähenduslik ei tundunud, ütleb järele mõeldes aga Järvi kohta väga palju. Ei ole kahtlustki, et see privileeg käib tema enda kohta: ta ise ongi see õnnelik inimene, õnneliku elu- ja muusiku saatusega. Tema nakatav elujanu ja energia pole grammigi lahtunud, vaid pulbitseb vulkaanina edasi.

Järvi vaatab endiselt elus homsesse, mitte möödanikku – ta peas keerleb tuhat mõtet ja plaani. Mida kõike veel tahaks teha! Siit tuleb teine paralleel – 85 on pelgalt number, selle üle polegi põhjust väga mõtiskleda. Järvil on nii inimlik kui ka loominguline vabadus sellest numbrist lihtsalt mööda vaadata.