Kunstnik Raul Keller ja kirjanik Reeli Reinaus: kirjaniku- ja kunstnikupalka võiks saada kauem

Copy
2015. aasta kunsti sünnipäevaks valminud Raul Kelleri kvadrofooniline Eesti Raadio esimesele stuudiole pühendatud kontsertinstallatsioon.
2015. aasta kunsti sünnipäevaks valminud Raul Kelleri kvadrofooniline Eesti Raadio esimesele stuudiole pühendatud kontsertinstallatsioon. Foto: Raulkeller.ee

Reeli Reinaus on folklorist ja kirjanik, kes on leidnud tänulikud lugejad laste seast. Aastast 2010 avaldanud aastas ikka mitu raamatut järgemööda ja pälvinud selle eest hulga tunnustust.

Raul Keller on kunstnik, kes tegelenud nii heli kui ka visuaaliga ning kombanud interdistsiplinaarsuse piire raadio, teatri ning näituse formaadis. Olnud aastaid ka Eesti Kunstiakadeemia uue meedia õppetooli professor.

Raul Keller osales juuli alguses Berliinis projektis «Unexpected Territories», mis on pühendatud eksperimentaalmuusik David Tudorile. Reeli Reinaus kirjutab praegu oma raamatu «Morten, Emilie ja kadunud maailmad» põhjal kavandatava filmi stsenaariumi.

Olen nende vestluste käigus ikka uurinud, miks soovivad nii paljud noored inimesed ikkagi kunstnikuks või kirjanikuks saada, hoolimata väga kasinatest majanduslikest väljavaadetest.

Reinaus: Kuna Eesti ülikoolis otseselt kirjanikuks õppida ei saa, siis pole karta, et mõni noor inimene vähemalt sel alal vale erialavalikuga oma elu ära rikuks. Üldiselt, kuigi on ju ka erandeid, kirjutatakse valdavalt mingi muu eriala ja töö kõrvalt. Mina näiteks olen folklorist ja kirjanik ning tegelikult ei kujuta ette, et ma ainult kirjutades (enne kirjanikupalka) kuigi elamisväärset elu suudaksin elada.

Aga küllap valivad noored loomingulise eriala ikkagi inimesele omase loomupärase optimismi tõttu. Keegi ei plaani ju oma tulevikukujutlustes ebaõnnestuda, ei mõtle, et minust kindlasti saab keskpärane kirjanik, kunstnik või kasvõi sportlane. Keegi ei sõida olümpiale selleks, et seal 60. või 45. koht saada.

Keller: Ma arvan, et see võib tunduda prestiižne amet, eriti kui jälgida meedias, kultuuris edastatavat kuvandit, kus tegevuspaikadena domineerivad avarad valged pinnad, milles lebavad maitsekad sisustusdetailid, elu kulgeb rahulikult ja sügavmõtteliselt. See on muidugi illusioon.

Tagasi üles