Laibad ja ooperilava – need kuuluvad kokku nagu meri ja tuul

Giuseppe Verdi «Traviata» Saaremaa ooperipäevadel. Foto: Gunnar Laak/Eesti Kontsert

Läinud nädala kolmapäeva pärastlõunal praamiga üle Suure väina loksudes, unelevalt Kuivastu sadama suunas vaadates ja meretuult mõttelistesse lokkidesse püüdes, meenus mulle millegipärast paar kiuslikku värsirida ühest aegadetagusest Asko Künnapi luuletusest. Need kõlavad nii: «Kui kuskil on kolmas graafikabiennaal, / on kuskil ka saaretäis sunnitöölisi.»

Jah, alati kuskil... Ja nii ka nüüd: kuskil siinsamas lähedal käib juba mitmendat kuud verine sõda, aga mina sõidan snoobi ja supelsaksana saarele, kus pole õnneks mitte sunnitöölised ega tankilahingud, vaid ooperifestival, mis on veel pealegi – nagu korraldajad enne iga etendust publikule läbi kõlarite varjamatu ja õigustatud uhkusega kuulutavad – Baltimaade suurim.

Eesti Kontsert on teinud Saaremaa ooperipäevadest ühe kõige paremini turundatud ja bränditud kultuuriürituse Eestis. Kuressaare lossihoovi püstitatud 2000-kohalises ajutises ooperimajas kohtub kõrgkultuuri prestiiž rikkuse ja edukuse glamuuriga ning loob magusa illusiooni eksklusiivsest uusaristokraatlikkusest, pakub piletiostjatele (ligemale 100 eurot istekoha eest!) rituaalset kinnitust kuulumisest eliidi hulka.

Mis omakorda tähendab, et kriitiliselt suur osa külastajatest on oma pidulike õhtutualettide ja rätsepaülikondadega vähemalt samavõrd peaesinejad kui väljakuulutatud artistid. Kuressaare lossihoovi valgetes hiigeltelkides ning lõpututel punastel vaipadel särtsub rasvasest rahulolust.

Ebaglamuursel ja ebaedukal inimesel on seal, nagu võin omadest kogemustest kinnitada, natuke ebamugav. Jälgides enne etenduste algust külaliste promeneerivat saabumist üle vallikraavi maaliliste sildade, olen ikka tabanud end ehmatusega mõttelt, et ega minu alatoidetud välimus ning vibav silmavaade, mis räägib vägagi valjul ja artikuleeritud moel keskmisest sissetulekust ning närusest humanitaarse kallakuga eksistentsist, ei riku ometi üldist pilti ega solva kellegi sotsiaalselt tundlikku meelt.

Mitmel aastal ja nii ka tänavu olin enne ooperipäevadele jõudmist viibinud nädalakese ühel grindcore-muusikale pühendatud Tšehhi festivalil (OEF, btw), kus kõik haiseb kuse, kanepi, õlle, higi ning muda järele. Kuressaarde jõudes sain taas kord suuremat sorti kultuurišoki, sest siinne lõhnabukett, mis on kujunenud aastatega ooperipäevade lahutamatuks ja legendaarseks osaks, sisaldab isikupärast ja joovastav-magusat kombinatsiooni kohvi, konjaki ning kümnete ja kümnete kallite parfüümide aroomidest.

Kui neil päevil sattus Kuressaarde keegi, kes ei tea ooperifestivalist ning selle programmist midagi, võinuks ta ilmselt järeldada, et Venemaa suur sõda fantoomfašistide vastu on jõudnud vahepeal Poola ning sealsed põgenikud nüüd omakorda Saaremaale. Sest kuhu sa neil päevil Kuressaares ka ei sattunud, kõik poed, baarid, kohvikud, restoranid, hotellid ja bordellid olid täis poolakeelset jutu­vada.

Põhjus, miks poolakad tänavu Kuressaare linnapildis koguni soomlasi varjutama kippusid, peitub asjaolus, et ooperipäevade peakülaliseks (ning ühtlasi ainsaks esinejaks, kes täitis peaaegu kogu viiepäevase programmi) oli Sileesia ooperiteater Bytomis.