Kaduvuse talumatu kergus

Vaade näituselt «See kõik ja ei midagi rohkemat».  Foto: Erko Ever

Minnes näitusele «See kõik ja ei midagi rohkemat», olid ootused suured, kuna selle pressi­teade oli tava­pärasest intrigeerivam. Mul kui kunstiajaloolasel tekkis suur huvi, sest harva tuleb ette pressiteadet, mis lubab barokset maailmapilti.

Elu ja surm ning tants nende kahe vahel. On vähe teemasid, mis on ajatud, kuid nagu memento mori õpetab, saabub surm kõigile, ole sa kuningas või talupoeg. Samas on tegu ikkagi igas mõttes kaasaegse kunsti näitusega, kus viited barokile on eelkõige aimatavad. Tõele au andes viivad memento mori juured küll kaugemale kui barokk, ent kahtlemata oli see populaarne selgi ajal.

Lisaks memento mori​’le viitavad kunstnikud tekstis ka vanitas​’ele ehk vaikelumaali tüübile, mis pidi vaatajale meenutama elu kaduvust. Kui keegi soovib teha kunstipäeva, kus ta mõtiskleb maalide ees elu kaduvuse üle, siis soovitaksin ühekorraga külastada nii näitust «See kõik ja ei midagi rohkemat» kui ka Kadrioru kunstimuuseumi, kus asuvad kuldraamides vana kunsti näited. Kahjuks Nigulistes «Surmatantsu» selle kujutletava päeva jooksul näha ei saaks, kuna see on ehitustööde tõttu praegu suletud. Aga on huvitav tõdeda, et maailmas on kripeldavaid küsimusi, mis annavad kunstnikele alati inspiratsiooni.