Igas eestlases on tükike jõmlust. Tsiviliseeritud osa Eesti ühiskonnast suudab seda enda sees vaos hoida ja seda eirata, kuid on momente, näiteks Jaanipäev või Strasbourgi ööklubi järjekorras olemine, mil sisemine jõmm tõstab pead. Paratamatult sunnib see meid vastuste saamiseks süvenema kohalikku ossikultuuri ja selle tüviteksti «Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas».
«Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas» on kõige murrangulisem keeleuuendus, mida mu generatsioon on kogenud. See oli 15 aastat tagasi, kui «Tulnukas» kinnitas end Eesti kultuurilukku ning pea kõik mu eakaaslased hakkasid filmis kõlanud vulgaarseid fraase oma igapäeva keelekasutusse põimima. Selle kultusliku teose stsenaariumi kirjutamine võttis režissöör Rasmus Merivool aega ainult ühe öö. Ideeliselt võiks selle õhtu kuulutada Alternatiivse Emakeele Päevaks — 5.oktoober, aasta oli siis 2005.
/nginx/o/2024/02/05/15870467t1h9081.jpg)