Tellijale
Bänd, kes ei saa kuidagi pauku lahti (1)
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
3. august 2022, 00:02
/nginx/o/2022/08/02/14735518t1hdb35.jpg)
Vanarahvatarkus ütleb, et kui elad liiga vanaks, siis on oht, et keegi ei tule enam su sünnipäevale, pead tähistama üksi või koos palgatud hooldaja(te)ga. Ansambel The Rolling Stones tõestas taas kord, et leidub üliüksikuid, kelle puhul ei kehti ei vanarahvatarkused, tõenäosusteooriad ega ka loodusseadused. Nagu grupi 60. sünnipäeva kontserdituur näitas, pole tähistajatel pääsu – tulevad ning maksavad veel peale. Ja mitte vähe!
Oodates pühapäeval Stockholmis Friends Arenal turvakontrolli järjekorras ning olles lapselikul moel elevil eelseisva kontserdi pärast, mis on Stonesi sünnipäevatuuri graafikus eelviimane (viimane toimub täna Berliinis), mõtlesin tahtmatult mitu korda: kuuskümmend aastat! Ainuüksi see arv – kole arv tegelikult?! – võtab põlved nõrgaks. Üks asi on kuuskümmend aastat üsna muutumatus koosseisus bändi teha; kuid olla sealjuures veel peaaegu algusest peale maailma absoluutses tipus ning ühtlasi ka pidevalt laval, see on midagi, mis väljub minu tõelusetaju ning kujutlusvõime piiridest.
Kuidas inimesed neist küll ära pole väsinud? Nojah, isegi ostsin pileti ja sõitsin üle mere... Aga kuidas nad ise ometi viitsivad? Ilmselt ammendavat seletust siin polegi – nii palju kui on bändiliikmeid, on ilmselt ka põhjuseid. Ühel on vaja pidevalt publiku imetlust, teisel raha, kolmas soovib kodust naise juurest minema saada, neljas ei oska enesega midagi muud peale hakata... Ei tea. Bänditegemine on kuuldavasti ja nähtavasti nagu käsikiimlus: lihtne alustada, raske võõrutada. Algpõhjusedki on ilmselt suuresti samad: baasvajaduste rahuldamine käepäraste vahenditega, mis muu.
Aga see on üks inimelu (ja laiemalt kogu bioloogilise eksistentsi) suuri saladusi – ning ühtlasi vedrusid ja needusi –, et baasvajadused ei saa kunagi lõplikult ja jäädavalt rahuldatud. Rollingud on vorminud selle dramaatilise äratundmise ülimalt monumentaalsel moel muusikasse palas «(I Can’t Get No) Satisfaction» (1965), mille rütmis, saundis ja sõnades võib ühtlasi kohata kristalliseerunud kujul nii rock’n’roll’i, «kuldsete» kuuekümnendate kui ka igasuguse kontrakultuuri eetost ning essentsi.
The Rolling Stonesi liikmed on oma baasvajadusi loomingulise eneseväljenduse, raha, kuulsuse, glamuuri, provokatsiooni ja juhuseksi järele saanud kogu maailma silme all rahuldada koguni kuus pikka kümnendit. 1962. aastal Londonis loodud bändist on tänaseks kujunenud iselaadne institutsioon, mille ajaline mõõde ulatub ühe jalaga mineviku nendesse kihistustesse, mis on otsapidi müütilised.
Seda, et praeguses eeskavas on midagi erilist, midagi, millega kohtumine kvalifitseerub peaaegu mütoloogiliseks (või koguni religioosseks) kogemuseks, võis lugeda ka pühapäeval enne kontserdi algust staadionile kogunevate kümnete tuhandete inimeste nägudelt. Rollingutest on kujunenud iselaadsed rock’n’roll’i emeriitpaavstid – saadikud ajast, mil rokkmuusikal oli kontrakultuurina veel mingi tõsiselt võetav tähendus ja kaal; päevadest, mil popkultuuril oli veel süütus alles; ajastust, mil muusika võis olla (ja kohati oligi!) suurem kui elu.