Bänd, kes ei saa kuidagi pauku lahti

Mick Jagger, Ronnie Wood ja Keith Richards ansambli The Rolling Stones 60. sünnipäeva tuuril. Foto: Jacques Witt

Vanarahvatarkus ­ütleb, et kui elad liiga ­vanaks, siis on oht, et keegi ei tule enam su sünnipäevale, pead tähistama üksi või koos palgatud ­hooldaja(te)­ga. Ansambel The Rolling Stones tõestas taas kord, et leidub üliüksikuid, kelle puhul ei kehti ei vanarahvatarkused, tõenäosusteooriad ega ka loodusseadused. Nagu grupi 60. sünnipäeva kontserdituur näitas, pole tähistajatel pääsu – tulevad ning maksavad veel peale. Ja mitte vähe!

Oodates pühapäeval Stockholmis Friends Arenal turvakontrolli järjekorras ning olles lapselikul moel elevil eelseisva kontserdi pärast, mis on Stonesi sünnipäevatuuri graafikus eelviimane (viimane toimub täna Berliinis), mõtlesin tahtmatult mitu korda: kuuskümmend aastat! Ainuüksi see arv – kole arv tegelikult?! – võtab põlved nõrgaks. Üks asi on kuuskümmend aastat üsna muutumatus koosseisus bändi teha; kuid olla sealjuures veel ­peaaegu algusest peale maailma absoluutses tipus ning ühtlasi ka pidevalt laval, see on midagi, mis väljub minu tõelusetaju ning kujutlusvõime piiridest.

Kuidas inimesed neist küll ära pole väsinud? Nojah, isegi ostsin pileti ja sõitsin üle mere... Aga kuidas nad ise ometi viitsivad? Ilmselt ammendavat seletust siin polegi – nii palju kui on bändiliikmeid, on ilmselt ka põhjuseid. Ühel on vaja pidevalt publiku imetlust, teisel raha, kolmas soovib kodust naise juurest minema saada, neljas ei oska enesega midagi muud peale hakata... Ei tea. Bänditegemine on kuuldavasti ja nähtavasti nagu käsikiimlus: lihtne alustada, raske võõrutada. Algpõhjusedki on ilmselt suuresti samad: baasvajaduste rahuldamine käepäraste vahenditega, mis muu.

Aga see on üks inimelu (ja laiemalt kogu bioloogilise eksistentsi) suuri saladusi – ning ühtlasi vedrusid ja needusi –, et baasvajadused ei saa kunagi lõplikult ja jäädavalt rahuldatud. Rollingud on vorminud selle dramaati­lise äratundmise ülimalt monumentaalsel moel muusikasse palas «(I Can’t Get No) Satisfaction» (1965), mille rütmis, saundis ja ­sõnades võib ühtlasi kohata kristalliseerunud kujul nii rock’n’roll’i, «kuldsete» kuuekümnendate kui ka igasuguse kontrakultuuri eetost ning essentsi.

The Rolling Stonesi liikmed on oma baasvajadusi loomingulise eneseväljenduse, raha, kuulsuse, glamuuri, provokatsiooni ja juhuseksi järele saanud kogu maailma silme all rahuldada koguni kuus pikka kümnendit. 1962. aastal Londonis loodud bändist on tänaseks kujunenud iselaadne institutsioon, mille ajaline mõõde ulatub ühe jalaga mineviku nendesse kihistustesse, mis on otsapidi müütilised.

Seda, et praeguses eeskavas on midagi erilist, midagi, millega kohtumine kvalifitseerub peaaegu mütoloogiliseks (või koguni religioosseks) kogemuseks, võis lugeda ka pühapäeval enne kontserdi algust staadionile kogunevate kümnete tuhandete ­inimeste nägudelt. Rollingutest on kuju­nenud iselaadsed rock’n’roll’i emeriitpaavstid – saadikud ajast, mil rokkmuusikal oli kontrakultuurina veel mingi tõsiselt võetav tähendus ja kaal; päevadest, mil popkultuuril oli veel süütus alles; ajastust, mil muusika võis olla (ja kohati oligi!) suurem kui elu.

Veerevale kivile sammal ei kasva

The Rolling Stonesi võib pidada oma nime vääriliseks. Veerevale kivile teadupärast sammal ei kasva. Rock’n’roll on osutunud neile igavese nooruse eliksiiriks. Grupi kauaaegne trummar Charlie Watts, kellele pühendatud videomeenutusega algas nii seekordne Stockholmi esinemine (kui kuuldavasti ka kõik ülejäänud «Sixty» tuuri kontserdid), tõestas mullu suvel 80 aasta vanuses meie hulgast lahkudes, et ka rollingud on siiski surelikud.