/nginx/o/2022/08/04/14739106t1h3833.jpg)
Siiapüügi ilm! kuulutab igasugust ilma näinud rannanaine Eeva – Merle Palmiste. Nõnda algab lavastus «Kuninganna ja viinakurat». Mine tea, kas iga ilma tarvis on Loone Ots kirjutanud ka ise proloogi või asub Palmiste vajadusel improviseerima? Igatahes esietendusel oli meri tüüne, ka hiljem oodatud-sõnutud tormist polnud märkigi. See-eest möllas kõikvõimalikke torme näitemängu seitsme tegelase hinges.
Käsmu Meremuuseumi õu on idülliline, miljonivaatega mängupaik. Bernard Shaw’ «Südamete murdumise maja» Roman Baskini unustamatus lavastuses esietendus sessamas paigas 2003. aasta suvel. Tollased misanstseenid meenusid nüüd nii elavalt, nagu oleks see kõik juhtunud eile. Tundus, et vana kapten Shotover ilmub kohe lagedale, takseerib sedasinast 1933. aasta rannaküla elu sarkastilise muigega ja kostitab Manonat galantselt rummiga.
Jaanus Nuutre lavastus haarab kaasa, ühtaegu ulja intensiivsuse ja muigava kõrvalpilguga. Loone Otsa näitemäng oma rohkete seikluste ja kirglike armupalangutega mõjub parasjagu paroodilisena, kavalehe saatesõnas viitab autor melodraamale, nimetab «1930. aastate alguse suurt suunamudijat – kino». Koomiline melodraama tundub täitsa atsakas žanrimääratlus, just nõndamoodi kõik seitse näitlejat oma rolle serveerivad. Vaimukalt, maitsekalt, ülemäärase jandita.
Üks märkus: tendents, et kavalehel ei nimetata rollide nimesid, on minu arusaamas sulaselge lugupidamatus – teksti autori, näitlejate, publiku ja teatriajaloo suhtes!
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)