Motörheadi kitarrist Phil Campbell: kitarrimuusika ei sure kunagi

61-aastane waleslane Philip Campbell on ennast rockiajaloosse keevitanud kui Motörheadi esikitarrist aastatel 1984–2015. Nüüd tuuritab ta mööda ilma ringi pereansambliga. Foto: Martin Harris/capital Pictures

Waleslane Philip Camp­bell (61) on ennast rokiajalukku keevitanud kui Motörheadi esikitarrist aastatel 1984–2015 ning tema on see, kes mängib kitarri kõigil selle legendaarse grupi kuueteistkümnel stuudioalbumil. Motörhead lagunes pärast selle asutaja ja ninamehe Lemmy surma, Phil Campbell tuuritab nüüd mööda maailma ringi bändiga, mil nimeks Phil Campbell and the Bastard Sons.

Bändis mängivad peale tema veel neli noort meest, aga tavatuks teeb asja see, et kolm nendest on tema lihased pojad: Todd, Dane ja Tyla. Bändile huumori mõttes pandud nimi Phil Campell ja Sohipojad ei saanud ehk nii mõnegi meelest mitte kõige õnnestunum. Arusaadavatel põhjustel oli eriti häiritud Phili abikaasa, kes nõudis, et nimi peaks otsemaid muudetud saama, kuid see jäi, nagu jäi ning pealegi olid tegelikult just pojad need, kes selle välja pakkusid. Igal juhul on bänd, kus mängivad isa ja tema kolm poega, üsna unikaalne. Neil on seni ilmunud üks EP ja kaks kauamängivat. Neljas album on parasjagu töös ning seda on oodata tuleval aastal.

Campbell meenutab intervjuudes sageli, et oli selle heavy’ga kuidas oli, igal juhul armastas Motörheadi ninamees Lemmy alati rõhutada, et Motörhead on rock’n’roll-bänd, mille juured on bluusis. Nii armastab Campbellgi vahel öelda, et peab ennast pigem bluusikitarristiks. Bänd on laupäeval Tallinn Truck Show’ muusikaline peakangelane.

Philip, alustame algusest. Kuidas ja tänu kellele muusikamaailm teile avanes?

Arvan, et hakkasin kitarri mängima umbes 10-aastasena. Minu mõjutajad olid Jimi Hendrix, Jimmy Page, Tony Iommi ja Michael Schenker. Tead küll, ikka need tavalised ja tüüpilised kahtlusalused sellistel puhkudel! Hakkasin ise juba noorelt bändides mängima, sealhulgas põristasin trumme. Asi hakkas tõsisemaks minema siis, kui moodustasin bändi Persian Risk. Pärast seda liitusingi Motörheadiga. See oli 1984. aastal.

Kui kitarridest rääkida, siis eks kitarrimuusika lõppu ja hävingut on kuulutatud juba aastakümneid. Kui elujõuline see žanr teie arvates tänapäeval on?

Ma ei usu küll, et kitarrimuusika kunagi sureb. Muidugi, praegu võitlevad paljud žanrid omavahel populaarsuse nimel, kuid kui vaadata näiteks suuri staadionikontserte, siis seal kõlab enamasti ikka peamiselt kitarrimuusika. Suurem osa festivali peaesinejatest on alati kitarripõhist muusikat teinud, nii et ma olen kindel, et see on tänapäevalgi väga elujõuline.