Ajakirjaniku kõige käepärasem allikas on tema ise!?

Pildimeenutus Heelia Sillamaa «mustast» ja kokteilimaitselisest minevikust. Praegune noor ema ja Viljandi koduperenaine 2018. aastal Tallinna ööklubis, enne oma autobiograafilises teoses «Ammuu» kirjeldatud sündmuste toimumist. Foto: Eero Vabamägi

Heelia Sillamaa on minu endine kolleeg Postimehest – võluv ja võimekas noor naine, kes pole kunagi varjanud oma suurt soovi olla kohalikus meediaruumis tegija. Mina, kes ma kannatan lapsest saadik ambitsioonide patoloogilise puudumise all, jälgisin tema tahtmisi ja tegemisi alati suure imestuse ning imetlusega (loe: püüdlikult varjatud võõristusega).

Kuni ta liikus mõne aasta eest saatejuhiks ja toimetajaks telejaama Kanal 2. Ning varsti sealt edasi Viljandisse mehele ja lapsehoolduspuhkusele. Olen sestpeale aeg-ajalt ikka mõelnud, et huvitav, kuidas tal läheb ning mil moel ja määral, kui üldse, pärsivad pereprojekt ja elu provintsis tema sisemist sundust teostada ja tõestada end üleriigilise tähtsusega tipptasemel ajakirjanikuna.

Tundub, et õnneks vist eriti ei pärsi. Heelia on olnud nutikas ja visa püsima «eetris» ka pealinnast ja suurtest meediamajadest eemal olles, ta on suutnud ühitada eneseturundamist (ehk oma eraelu kaubastamist ja isikukuvandi kultiveerimist) nii elustiiliajakirjanduse kui ka uuriva ajakirjandusega.

Sillamaa näiks justkui soovivat tõestada, et meid ümbritseva sotsiaalse tegelikkuse ajakirjanduslikku kajastamist peaks iga ajakirjanik ideaalis alustama iseenese elust, olema enda kõige käepärasem, usaldusväärsem ja avameelsem allikas. Sest tegelikult viibime me kõik pidevalt elu eesliinil; meie kõigi elukogemused on ühtaegu erilised, huvitavad ja üldistusjõulised ning seega ajakirjanduslikult käideldavad – iseäranis juhul, kui esitleda neid avameelselt ning valehäbita.

Umbes kolme-nelja aasta eest hakkas Sillamaa üha tugevamalt ja teadlikumalt elama üle eetrikünnise, otsustas tuua oma eraelu avalikkuse ette, teha sellest iselaadse tõsieluseriaali. Ta ei otsinud enam niivõrd lugusid tänavalt, mikrofon käes ja fotograaf või kaameramees käekõrval, vaid hakkas kasvava sageduse ja avameelsusega kajastama asju, mis toimusid tema enese elus. Kuid seda «sisu» ei pannud ta mitte eelkõige kuhugi blogisse, vlogisse, podcast’i või sotsiaalmeedia kontole, vaid üritas leida sellele sobivat nišši suures vana kooli ajakirjanduses.

Nüüd on Sillamaa jõudnud oma elust rääkiva tõsieluseriaaliga otsapidi ka raamatusse – kõigist meediumitest kõige vanamoodsamasse ning väärikamasse. Esimese asjana hakkab tema ebamääraste žanritunnustega esikteost «Ammuu» kätte võttes silma, et vastupidiselt igasugu tõenäosustele ei leidu selle esikaanel (ega tegelikult ka kuskil mujal) autori portreepilti.

Huvitav, miks on seni oma avalikus kuvandis väga jõuliselt just välisele glamuurile rõhunud Sillamaa otsustanud nüüd ühtäkki radikaalselt teistsuguse lähenemise kasuks? Soovib ta jätta seeläbi oma sõnadele rohkem kõlaruumi? Lahutada avameelselt räägitud autobiograafiline lugu, mille lugeja nende kaante vahelt leiab, täielikult enda visuaalsest isikukuvandist, kõigist neist kaunitest meikidest, soengutest ja kleitidest, mis on olnud aastate jooksul tema imago lahutamatu osa?

Või on see hoopis samm ajakirjandusest ilukirjandusse? Seda hüpoteesi toetavad pealiskaudsel vaatlemisel igatahes nii raamatu onomatopoeetiline pealkiri kui ka napp, ent kunstilisest kujundlikkusest laetud kahevärviline kaanekujundus. Kui ma ei teaks, millega tegu, pakuksin esikaant nähes, et see on kas häälutusluule kogu või lehmast rääkiv melanhoolne lastejutt keskmisele koolieale.