AK ⟩ Doktor Ventsel pani paika Eesti pungi-uuringute uue lati

Aimar Ventsel, «Punks and Skins United: Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture». Foto: Raamat

Tunnistan, et iga järgmise leheküljega muutusin ma Aimar Ventseli monograafia «Punks and Skins United: Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture» lugemisel järjest kadedamaks ja tigedamaks. Kurat võtaks – ma tahan lugeda sama põhjalikku ja laiahaardelist käsitlust ka Eesti pungist.

Sest Ventsel pole kogunud mälestusi ajast, mil rohi oli rohelisem ja võim kuulus nõukogudele, vaid võtnud ette raamatu välitööde ajal ka täiskasvanutena subkultuurset elulaadi praktiseerivate inimeste olemuse avamise kolme põhiküsimuse kaudu: kes nad on, kuidas nad on ja miks nad on?

Lugejale täpsustuseks: kultuuriuurijad on tuvastanud, et olemas on kaks paralleelset punki: vaba ja vaimukas kunstikoolipunk ning konservatiivne ja kapseldunud töölistänavapunk. Ventsel vaatleb neist viimast.

Meil Eestis on punk aga reeglina noorte subkultuur, milleni jõutakse keskmiselt viieteistkümneselt ja kust kasvatakse välja hiljemalt kahekümneviieselt. Tegelikult muidugi ei kasvata, julgen väita enda ning oma vanade semude näitel, aga see keskmist Eesti pungiuurijat ei huvita.

Ventselit, kes on ise korraga nii lugupeetud akadeemik kui vana skinhead, huvitab selline asi aga väga. Kuidas olla korraga funktsionaalne täiskasvanu ja punkar või skinhead? Väga lihtsalt: sina ei pea loobuma oma muusikamaitsest, riietumisstiilist ja (kultuuri)tarbimisharjumustest sellepärast, et said kakskümmend kuus või läksid kuhugi tööle.