P, 29.01.2023

NÄDALA PERSOON ⟩ Märten Metsaviir: «Pean ennast Mel­chioriga üsna sarnaseks»

Märten Metsaviir: «Pean ennast Mel­chioriga üsna sarnaseks»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Millline põnev isiksus peitub «Apteeker Melchiori» filmi peaosatäitja läbitungiva pilgu taga? Märten Metsaviir on äärmiselt sügav, põnev, sisukas ja tal on palju öelda.
Millline põnev isiksus peitub «Apteeker Melchiori» filmi peaosatäitja läbitungiva pilgu taga? Märten Metsaviir on äärmiselt sügav, põnev, sisukas ja tal on palju öelda. Foto: Mihkel Maripuu
  • End introverdina määratlev Märten Metsaviir teeks filme nii, et ei peaks intervjuusid andma.
  • Kõige katartilisem on filmitegemise juures see, kui raskes kohas langevad asjad tegijate jaoks kokku
  • Metsaviiru jaoks on enda esiplaanile seadmisest sootuks olulisem millegi teistega jagamine, andmine.

Kogu Eesti teab, kes on «Mel­chiori» triloogia peategelane Märten Metsaviir, ja nii mõnigi on mõistatanud: huvitav, milline isiksus peitub nende läbinägelike siniste silmade taga? Märteni kohal hõljub saladuseloor, sest ega ta introvertse inimesena just eriti varmalt oma hinge laiali laotama kipu. Kuid meie kohtumisel taipan, et kinnisus käib pinnapealsete teemade kohta. Kui minna väga sügavale, on ta ülimalt siiras.

«Las ma kannan ise teie kotti,» pakub ta, kui sammume mereäärsele platvormile juttu ajama. See ütleb Märteni kohta päris palju: ta ongi harjunud märkama ja peab abivalmidust iseenesestmõistetavaks. Kiire kuulsuse kõrkust temas ei leidu. «Ma ei pane kunagi ennast esiplaanile. Mul ei ole seda vaja.»

Mida ise endast esimesena räägiksite?

Oi, ma ei räägiks üldse. Mu parim sõber Draamateatrist ütleb selle kohta hästi: maailm on introverte täis, aga mina olen kõige introvertsem inimene, keda ta näinud on. Ma hea meelega oleks üldse vakka.

Sellel, et ma olen näitleja, ei ole midagi pistmist minu ego või edevusega. Mul pole sellist sisemist survet, et pean minema lavale või oma nägu igal pool näitama – ei pea! Teeksin hea meelega elu lõpuni filme nii, et ma ei peaks mitte ühtegi intervjuud andma. Minu puhul on see puhtalt seotud minu vaimse arenguga ja sellega, mis on mu ülesanne siin – üks hinge arenguetapp. Ma tahan inimestele anda, jagada hetki, tundeid, emotsioone, mis puudutaks sügavalt ja avaks inimeses midagi. Võimalusi, mis aitaks nende elus midagi paremini mõista ja korda saata.

Näitleja Märten Metsaviir on põnev segu introverdi intuitiivsetest tajudest ja tahtejõulise võitleja natuurist.  
Näitleja Märten Metsaviir on põnev segu introverdi intuitiivsetest tajudest ja tahtejõulise võitleja natuurist.  Foto: Mihkel Maripuu

See äratundmine tuli mul Linnateatri etendust «Biloxi Blues» vaadates. Toonane Elmo Nüganeni lend mängis seal ja ma läksin teatrist ära tundega: kui mina olen kunagi laval, siis ma tahan, et kasvõi üks inimene läheks saalist ära sama tugeva tundega, nagu ma ise tundsin. Et ta on midagi saanud. Midagi anda – see on minu motiiv igal õhtul lavale minna.

Märten Metsaviir.
Märten Metsaviir. Foto: Mihkel Maripuu

Märten Matsaviir

Sündinud 15. märtsil 1994

2020 lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstkooli 29. lennu

2021. aastast Eesti Draamateatri näitleja

Tähtsamaid rolle:

2022 peaosa «Apteeker Melchiori» triloogias

2019 arst – Maksim Gorki, «Päikese lapsed» (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuse­lavastus)

2021 Dom – Brian Friel, «Igatsuse rapsoodia»

2021 Marcolus Grandolare, Manuhh Virid – Helen Käit, Mehis Pihla, «Lohe needus»

2022 osatäitja – Mehis Pihla, «Solist»

Huvialad: kardisõit, eneseareng

Lapsepõlveunistust saada näitlejaks teil siis polnud?

Ei. Ma tahtsin tuletõrjujaks saada. Olen selle peale ka hiljuti mõelnud, ma võin ju seda ka vabatahtlikuna teha, ei pea kuuluma kuhugi meeskonda. Mind on väikesest peale võlunud tuli – kuidas tal on võime olla nii rahustav. Ja samas võib ta tekitada täieliku kaose! Samamoodi nagu merel on selline võime. Miks ma tahtsin vestelda nii, et saan samal ajal merele vaadata.

Mu lemmikraamat on Ray Bradbury «451° Fahrenheiti», kus põletatakse maju ja raamatuid. Tuleviku fiktsioon, mis minu arust võtab päris hästi kokku praeguse ühiskonna ja mida inimesed selle maailmaga teevad. Kulutavad. Raiskavad. Tarbivad hoomamatult ressursse, oskamata hinnata, mida nad oma tegudega teevad.

Teile lähevad korda ületarbimise ja keskkonna kahjustamise teemad?

Jaa, absoluutselt! Jälgin väga hoolikalt, millele ma kulutan ja millele ma ei kuluta. Mis on ebavajalik. Näiteks enne kui õhtuti magama lähen, tõmban kõik juhtmed pistikupesast välja, et vältida võimalikku tarbimist.

Mis sellise käitumismustri all on? Tunnete, et kodu vajab erilist hoolitsust?

Tõenäoliselt jah. Ma lähen iga kord koju tagasi ja tunnen selgelt, et kodu hoiab mind samamoodi nagu mina teda. Miks inimesel tekib kodus võimas tunne, et see on tema kindlus ja pelgupaik, kuhu ta saab alati tulla?

Mulle meeldib koristada. Mul on igal esmaspäeval teatris vaba päev, tean, et väike on lasteaias ja naine tööl, saan rahulikult koristada ja teen seda väga suure rõõmuga.

«Apteeker Melchiori» Tartu esilinastus Lõunakeskuse Apollo kinos
Pildil Alo Kõrve, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi.
«Apteeker Melchiori» Tartu esilinastus Lõunakeskuse Apollo kinos Pildil Alo Kõrve, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi. Foto: Margus Ansu

On suur oskus muuta tüütu kohustus meeldivaks rituaaliks.

Ma olen väga rituaalne inimene! Mulle meeldivad kõik rituaalsed tegevused, mis nõuavad millelegi pikemat pühendumist. Näiteks matetee joomine, kohvi ei ole ma mitte kunagi joonud. Mate on Lõuna-Ameerikas kultuuri osa – terve päeva peale juuakse üks tõmmis ära. Ma teen seda iga päev. Minule mõjub see rahustavalt, tajun, mis on üldse tähtis. See tekitab kõige paremas mõttes boheemlasliku tunde: toob fookuse kõige tähtsamale ja kui peas tiirleb mingi mõte, mis ei vaja tähelepanu, tühistab see selle kohe ära.

Meie ühiskonnas kehtib rabelemise kultus. Samas kui me oskaks fookust seada, kaoks ka stress. Oluline saaks tehtud, ebavajalik sebimine jääks sinna­paika.

Hästi palju on märkimist saanud fakt, et inimesed on läbi põlenud ja töötavad üle. Milleks te seda teete? See ei tõesta kellelegi mitte midagi. Ainult iseendas pettute lõpuks.

Mulle tundub, et järjest rohkem inimesi on kaotanud võime mediteerida või teeb seda pinnapealselt. Aga ainult sügavalt on sellel tähendus. See ei tähenda, et ma istuks jalad ristis kuskil vaiba peal maas ja mõtleks sügavaid mõtteid. Minu meditatsioon on muusika kuulamine, liikumine, meri. Iga taju nõuab ise heli ja iga heli jaoks on eraldi hinge­seisund.

See on üks kummaline asi filmivõtete protsessis – filmitakse ju ilma helita. Ja siis lähed kinno ja näed tervikut – helilooja on teinud sinna oma tundmuse taha ja see tekitab nii kummalise kõrgendatuse. Mõtlesin, mis oleks, kui seesama heli oleks juba võtteplatsil. Minu puhul see toimiks küll väga hästi.

Kui kasvad kellegagi kokku, kes tuleb su enese seest, siis on ta väga hea õpetaja. Ma tahaksin väga sinna tagasi, olla taas Melchior.

Mida põnevat veel võtteplatsil toimub, mida publik saalis ei oska isegi ette kujutada? Väike vihje, et publik saalis teaks pilku teritada?

Üks võte sügaval metsas, kuhu toodi deltaplaani mootor, et tuult tekitada. Kui see käima pandi, siis reaalselt – see puhus kõik minema! Siis pidi need asjad taastama. Tegime proovivõtte. Pidin sealt tuulest läbi kõndima, aga tuul oli nii tugev, et ei saa normaalselt kõndidagi! Meil läks päris omajagu aega, et õige tuuletugevus leida.

Mis olid suurimad väljakutsed «Melchiori» filmi tegemisel?

Väljakutset pakkusid öökaadrid Lätis. Inimene on harjunud rütmiga, et öösel magame, päeval tegutseme, aga seal oli vastupidi. Paar päeva läks aega, et uue režiimiga harjuda.

Unerežiimi ärarikkumine on põhiasi, mida kasutatakse inimese psüühika murdmiseks – seda kasutatakse vangilaagrites ja piinamistel.

See tekitas küll tunde, et sain kohe aru: siin on võimalus inimestevahelisteks pingeteks. Aga neid ei tekkinud, sest siht oli kõigil selge ja tugev, see ei lasknud emotsioonil vahele tulla. Tänu ühisele eesmärgile läks meil väga hästi.

Võib-olla ka see, et filmi ei tehta kronoloogiliselt, vaid lokatsioonipõhiselt. Kohe esimesel päeval filmisime kolmanda filmi stseene.

Märten Metsaviir apteeker Melchiorina.
Märten Metsaviir apteeker Melchiorina. Foto: Konstantin Sednev

«Apteeker Melchiori» triloogia

15. aprillil esilinastunud triloogia esimene osa on olnud Eesti kinodes äärmiselt edukas – üle 122 000 vaataja. Kogu iseseisvunud Eesti 31 aasta jooksul on Eestis toodetud üle tuhande filmi, millest vaid 11 ületas 100 000 vaataja piiri.

Triloogia esilinastumine ühe aasta jooksul on esmakordne. Teine mängufilm, «Apteeker Melchior. Viirastus» jõuab kinno 19. augustil ja kolmas, «Apteeker Mel­chior. Timuka tütar» 14. oktoobril.

Triloogia põhineb Indrek Hargla raamatumüügi edetabelite tipust tuntud «Apteeker Melchiori»​ romaanidel.

Režissöör Elmo Nüganen, tootjad Taska Film, Nafta Film, Apollo Film Productions, HansaFilm. See on tõeliselt mastaapne teos: «Melchiori»​ filmiga oli seotud üle 1000 inimese.

Mis on filmitegemise protsessi kõige mõnusam osa?

Kõige suurem tunne on see, kui filmis on raske koht ja see õnnestub! Kõik langeb korraga kokku nii režissööri, näitlejate, valgustajate kui ka heli jaoks. Ühel võtteplatsil võis olla 700 inimest, kes kõik on keskaegselt riides. See on täielikult tiimitöö, filmis ei saa asjad toimida, kui keegi tegutseb ego tasandil – kõik peavad olema sellest üle, olema täielikult kohal, klappima ja kuuletuma. Ja kui see lõpuks toimib ja tekib üks hingamine, siis tekib väga võimas tunne: rahu pakkuv ja kõikehõlmav. Katarsis. See tunne on magnet, miks ma tahan seda tööd veel ja veel teha.

Kas teile meenub ka mõni eriliselt hea laenguga stseen?

Hea laenguga stseen oli kõige viimane kaader, kus ma tajusin kõikides inimestes mingit vabanemist ja kohalejõudmist. Sama tunne, mis on koolilastel pärast viimast eksamit enne suvevahe­aega. Kõige viimasena tegime kohtu­stseenid, mis on ka filmis täitsa lõpus.

Korraks on rahulolu, aga õige varsti tekib tunne: kuidas ma nüüd ilma selleta edasi lähen? Mitte selles mõttes tühi tunne, et enam ei ole eesmärki ja mõtet – elu pakub kogu aeg uusi väljakutseid. Aga kogeda uuesti seda, mis tekib, kui inimesed panustavad, teevad ja tahavad. Näen, et praegu on väga suur probleem just see, et paljud ei taha.

Olen nõus. Mis on teie arvates inimeste tahte murdnud?

Kõik see, mis algas paar aastat tagasi – pandeemiaaegne suletud ühiskond. Kõik pandi kinni, piirati vabadust, inimeste endi eest hakkas otsustama justkui keegi teine. Sealt tekkis palju rohkem aega, mis oli selleks, et tegeleda iseendaga. Aga kes oskab iseendaga tegeleda? Väga paljud ei oska. Neil tekkis tunne, et neilt on kõik ära võetud: pole enam tööd, kuhu taha saab varjuda, või seltskonnaelu fassaadi. Korraga nii palju vaba aega! Korraga pead endale otsa vaatama ja küsima, mis on selle mõte. Mõte kipub kaduma.

Märten Mestaviir peategelasena ajaloolise triloogia teises osas «Apteeker Melchior. Viirastus».
Märten Mestaviir peategelasena ajaloolise triloogia teises osas «Apteeker Melchior. Viirastus». Foto: Robert Lang

Aga mõtet polnud ju enne ka, lihtsalt seda polnud nii hästi näha. Minu silmis oli pandeemia nagu tõehetk raputuse vormis: kui kõik põgenemisvõimalused võeti korraga ära, pidid aru saama, kus enda suhtes oled. Mis elus päriselt väärtuslikku on?

Minu meelest oli see humanistlik, eluline piinamise vorm. Kui kõik su harjumused muudetakse nii radikaalselt ümber. Muster lõhutakse ära. Pannakse sind mingisse vormi, millega keegi pole harjunud. Autopiloot enam ei aita ja kohalolu või selle puudumine tuleb välja.

Kohalolust algabki kõik. Kui inimene pole täielikult kohal, siis tekivad vead, mittemõistmised, probleemid inimeste vahel, mis vahel ei saagi lahendatud. Mina olin väga õnnelik, kui see juhtus. Olin äsja lõpetanud kooli, mis ei ole just kergemate killast. Vahetult algasid «Melchiori» võtted, mis olid väga intensiivsed. Mulle isegi meeldis, et mulle öeldakse: ole kodus. See oli väga vajalik aeg endasse vaadata. Mingi hetk tajusin, et puhkuse akud on täis ja nüüd ma tahaks minna, aga mul ei lubatud minna. Ja siis kasvab inimese tahe kõige suuremaks, kui selle vastu seistakse. Või murdub.

Tahe on väga tähtis. Kuidas tahet tagasi saada?

Tahte käivitab eesmärk. Oma tegevuse mõtestamine lähemas perspektiivis ja suuremas pildis. Teadmisest, kuhu tahad välja jõuda. Kui elu pakutud võimalus või kogemus aitab suurele eesmärgile läheneda, siis see panebki liikuma. Inimesel on vajadus teha ja tahtmine teha, kui tegevusel on mõte. Lahendus on lihtne. Elu ongi üldjuhul lihtne, aga inimesed teevad selle ise keeruliseks.

Mis aitas suletud ühiskonnas vaimselt nii terveks jääda?

Mind aitas jooksmine. Jooksmine suudab nagu mategi pingeid maandada ja fookust paika panna. Aga see võtab aega. Alla tunniajaseks jooksuks ma ei viitsiks ennast riidessegi panna.

Ajaline limiit millegi tegemiseks on hästi oluline.

Märten Metsaviir. 
Märten Metsaviir. Foto: Mihkel Maripuu

Kas see ei ole mitte taas üks vastus meie ühiskonnas levinud rahulolematusele?

Me ei jõua ühegi eesmärgini, kui teeme liiga vähe. Selleks et ükskõik mida nautida, tuleb seal püsida.

Eks sellesse annab oma panuse ka sotsiaalmeedia maailm, kus võimutseb info üleküllus, mis kiirendab süvenemisvõime kadumist. Ja siis hüppab vahele reklaam, mis näitab meile asju, mida kõike kohe vaja on... Sest sõbral ju on, ma tahan ka.

Ma ise kasutan internetti minimaalsel määral ja mul ei ole vajadust olla igal ekraanil.

Aga mis tunne oli näha ennast suurel ­kinoekraanil?

Ma ei vaata ennast üldse nii, et oo, mul on siin sellised juuksed, selline habe... Vaatan täiesti teise, näitlejatehnilise pilguga: kuidas mõtte edastus välja tuleb, kuidas kaader on kokku lõigatud. Sisulise pilguga.

Ma saan vaadata ka lihtsalt nagu filmi, kaotada täiesti «mina» ära. See on seotud sisemise egoga, kui vajadus inimestele meeldida lahti lasta. Mina ei muretse kunagi selle pärast. Ka teades, et «Melchiori» on selle aasta filmidest vaadatud kõige rohkem. Loodetavasti saab inimene, kes tuleb seda vaatama, sealt ka mingi elamuse.

Kas olete leppinud, et Melchiori karakter jääb teid saatma pikaks ajaks?

Mis mul saab selle vastu olla. Olen sellega arvestanud. Kui kasvad kellegagi kokku, kes tuleb su enese seest, siis on ta väga hea õpetaja. Väga hea teejuht, et endast paremini aru saada. Ma tahaksin väga sinna tagasi, olla taas Melchior.

Mingis mõttes pean ma ennast Mel­chioriga üsna sarnaseks, sest tema on ka kohati väga tagasihoidlik, rahulik ja intuitiivne. Selles vaoshoituses on mingi eestlaslik taju. Vahel nähakse teatris või filmis mõnd karakterit ja soovitakse, et tal oleks impulsiivne, plahvatuslik temperament, kuigi me tegelikult ise ei ole üldse sellised.

Mis isiksuseomadus teile Melchiori juures meeldib, mida te endas ei näe?

Võime või julgus öelda väga selgelt välja tõde, kui kõrval on inimesi, kelle meelest on tema tõde täiesti väär. Mina ei ütle. Ma näen seda nii, et teistel on ka õigus oma tõeks.

Melchioril on komme väljendada seda, mis on õige. Seda rolli luues teadvustasin, et läbi kõigi kolme filmi otsib ​Melchior mõtet või tõde. Ja see jõuab välja sinna: kui sa käitud südame järgi, siis tõenäoliselt on see kõige õigem tee. Sest iga inimene tajub sisemiselt ära, kas ta teeb õiget asja või on teinud vale valiku. Kas ta käitub moraalselt ja eetiliselt õigesti või ta ei tee seda. Ma olen ise eluaeg püüdnud sellele tähelepanu pöörata ja viimasel ajal eriti.

«Melchiori omadus on öelda välja tõde,» arvab peategelast kehastav Märten Mestaviir. 
«Melchiori omadus on öelda välja tõde,» arvab peategelast kehastav Märten Mestaviir. Foto: Robert Lang

Kas teile ei tundu, et maailm oleks parem paik, kui head inimesed oleksid vähem vait? Siis oleks vähem kuulda egode hääli ja kõlaks ka mõistuse häält?

Sellised inimesed arvestavad teiste tõekspidamistega rohkem. Olgugi need valed. See on kõige tavalisem inimlik väärtus – kuulamisoskus. On inimesi, kes tahavad ainult ise jagada ja oma vaateid peale suruda, neil see puudub. Aga maailm ongi selline: meil on erinevaid inimesi ja sinna ei olegi midagi parata.

Kuidas teile endale meeldib «Melchiori» teine film?

Oleks veider öelda, et mulle ei meeldinud. Mulle meeldivad väga ajastufilmid ja Eestis sellist projekti luua on väga julge. Kui vaadata filmi kaader haaval, on väga keeruline ette kujutada, et see on tehtud meil siin!

Sellest küljest on see hästi huvitav triloogia, et peategelased ja ajastu on sama, aga filmid ise on sisu, dünaamika ja rütmi poolest täiesti erinevad. Teine film näitab rohkem inimeste siseelu. Kolmandat ootan ma kõige rohkem. See on suur projekt suure tähega.

Mida te keskajast arvate? Nii mõnigi poliitik on maininud, et see oli parim aeg...

Ei ole vahet, kas elada täna, 500 aastat varem või hiljem – probleemid, mis inimestel on, jäävad ikka samaks. Armastuse teema, võimu teema, jõukuse teema. See on ka üks põhjusi, miks süžee on ajatu: see hõlmab küsimusi, mis on ajatud.

Võib olla küll nii, et meil pole linnas teid ega kanalisatsiooni, on muda. Aga põhimured ei hakkagi muutuma.

Ometi on radikaalselt muutunud valikute tegemise võimalus. Kes otsustab suured asjad inimese elus, kelleks ta saab, kellega pere loob. Keskajal määras päritolu kõik, apteekri pojast sai apteeker. Praegust valikute rohkust ei suutnud keegi ettegi kujutada!

Jah, võimalusi on rohkem.

Valikuküsimus on ainult selles, kas me teeme ise valikuid või laseme kellelgi teisel öelda, mis valikuid meil on õigus teha. Nüüd on see võimendunud. Inimesed aktsepteerivad, et nende eest otsustab valitsus. Anname samm-sammult ära oma õigust ise otsustada. Ja mõni näitas isegi näpuga nende peale, kes ei järginud reegleid.

Kui vastaspool saab aru, et temal lastakse sinu eest otsustada, siis ta ei peatugi. Ta teeb järgmise sammu. Kurb on lihtsalt see, et me ei kujuta ettegi, kui kaugel võib viimane samm olla.

Valikuküsimus on ainult selles, kas me teeme ise valikuid või laseme kellelgi teisel öelda, mis valikuid meil on õigus teha. Praegu on see võimendunud.

Aga meil on ju näiteid ajaloost ja siinsamas Peipsi taga. Kuhu viib välja see, kui inimesed loobuvad õigusest iseseisvalt otsustada ja mõelda.

Jah. Näiteks elektri hind. Kui me ainult ütleme, et meile see ei meeldi, aga ei võta midagi ette, siis sisuliselt me lepime. See ei muuda mitte midagi! Laseme enda eest otsustada.

Mitte kõik ei tea, et lisaks näitlejatööle on teie elus olulisel kohal kardisõit. Kust see kirg alguse sai?

Kardi stardihasart ja lavale mineku hasart – need on tegelikult väga sarnased. See, mis kehasse tekib – võistluslik moment. Värin, särin, liblikad – see on päris huvitav tunne. Tegin esimese võistluse 2006. ja 2013. aastast olen mehaanik. Minu puhul see tunne ei kaogi ära, kasvab adrenaliiniks. Ja adrenaliinist tekib kõige lihtsamalt öeldes sõltuvus – sa tahad seda veel.

Raja ääres saan sama kaifi kätte. See on väga kulukas spordiala ja vaadates, mis maailm toob... Ma tean, et tuleb aeg, millal ma uuesti karti istun ja võistlema hakkan.

Mehaanikutöö tahab, et sul on kogemus, on tunnetus, mikrodetailid. Rolli loomisega on täiesti samad asjad, täiendavad teineteist. See ongi põhjus, miks mul on seda teatrihooaja lõpuks vaja. Mul tekib nii suur igatsus selle järele! Terve suve olen kardiraja ääres ja mul tekib teatri­igatsus, olen nii õnnelik, minnes sügisel uuesti teatrisse. Need energiad laevad teineteist vastastikku üles. Mõlemal alal loevad samad asjad: distsipliin, töökus ja tahe. Kohalolu. Kui minna filosoofiliseks, siis need on identsed.

«Melchiori» filmide tõukel saab teist ­tahes-tahtmata tuntud nägu. Aga see on hea võimalus oma mõtteid jagada ja inimesi inspireerida.

Ma ei ole kunagi ennast esikohale seadnud. Minu pere ja elukogemus on seda mulle õpetanud. Mul ei ole seda vaja. Ma olen seda juba varem kogenud, selle õppetunni läbinud ja väga rahul, et mulle meeldib lihtsalt anda. Kui sellest elutõest aru saad, siis seda järgida on tegelikult väga lihtne.

Mis arusaamiseni ma olen elus jõudnud: kui inimene laseb endal ise elu usaldada, siis läheb kõik õigesti. See on seotud seesmise tõetundega. On üks fraas, mis aitab mul iga päev unustada kõik eksitavad mõtted ja vaimsed vaenlased: headus annab kõik.

Märksõnad
Tagasi üles