Ma magasin lehmade kõrval ja see oli teater

Labürintteatriühenduse G9 lavastus «Ürgaeg». Foto: LtÜ G9

Kuusetihnikus ekslemine, lõkketoidu söömine ja heinte sees magamine – kas see võib tõesti olla teater? Labürintteater G9 väidab, et võib. Nimelt viib G9 uusim lavastus «Ürgaeg» oma publiku rändama tillukesse Lipstu külla Raplamaal, kulgedes üle kohalike karjamaade ja läbi puutumata metsade. Kuivõrd etendus viib publiku pea 14 tunniks levist välja ning võimaldab kulgeda vahelduseks hoopis looduse rütmis, poleks vast vale nimetada «Ürgaega» selle suve meditatiivseimaks teatriteoseks. Midagi sarnast mujalt ei leia.

Õhtu. Kell 18.48 lülitasin oma telefoni lennurežiimile nagu teatriõhtutel tavaks ning asusin keskenduma. Lipstu heinamaa veerele kohale sõitnud, oli mu esimene ülesanne täpsemalt istuda kivile ja teha nii, et kohale jõuaks ka vaim, mitte vaid keha. Pikk vaade tuules õõtsuvatele kõrtele ja sõõm ristikuõiega kaunistatud veeklaasist – pärast seda tundsin end päriselt valmis olevat astuma «Ürg­aja» radadele. Jäi üle ainult ära oodata ka teised publikuliikmed.

Kui rännak kord pihta hakkas, tajusin peagi, kui meeletult suurt usaldust nõuab säärane teos publiku ja etendajate vahel. Kui etendajad palusid mul siseneda tumedasse kuusemetsa, mis nägi välja kui uurimata maa, kust ükski seeneline tagasi ei tule, tegin ma seda kõhklemata. Kui etendajad julgustasid mind kahlama läbi puhmaste ja põõsaste, kärbsed ja muud mutukad pea ümber tiirlemas, ei muretsenud, mis kõik võib mind seal hammustada, kõrvetada, nõelata. Etendajate enesekindlus veenis mind, et küllap olen hoitud ja turvalises kohas.

Ühtlasi kiirgus etendajatest usaldust looduse vastu, mis innustas mindki lubama end looduse hoolde. Loodusest sai korraga «Ürgaja» peategelane ja lavaruum, inimesest korraga lavapartner ja publik. G9 teostele omaselt vürtsitati olemasolevat keskkonda muidugi kummaliste elementide ja ootamatute stseenidega, nihestamaks muidu argiselt kaunist metsamatka. Näiteks tarvitses mul ühes stseenis aidata etendajal tassida rasket metalltala, teises kargas puude vahelt välja aga karjuv ja okstega ragistav naine.

Muide, etenduse seltskond jaotub gruppideks ning igale grupile saab osaks veidi erinev teekond – kuulsin niisiis alles hommikul, mis kentsakaid kohtumisi õhtul veel kogeda võis.

Olulisimaks kohtumiseks jäi siiski (taas)kohtumine inimese ja looduse vahel. «Nüüd soovime kokku puutuda selle osaga inimesest, mida aeg ja kultuurikihid ei muuda,» kirjutasid «Ürgaja» tegijad ise sissejuhatuseks – see muutumatu osa inimesest ongi loodus, järeldub lavastusest. Publikut suunatakse sestap tunnetama oma ühtekuuluvust taimede, puude ja põõsaste, lindude ja loomade, päikese ja pilvedega. Neil palutakse tutvuda loodusega nii, nagu tutvub sõber sõbraga, küsides talt nime, leides temaga nii erinevust kui ka ühisosa.