Laena kirvest, Väinämöinen!

Ooperi «Lalli» nimikangelane (Koit Soasepp) on arhetüüpne individualist, vabamõtleja ja eskapist, keda rõhub teda ümbritseva tsivilisatsiooni pealetikkuv pedagoogiline päästemissioon; ning kel on sellega seoses ainult üks suur soov: et ta hing lõpuks ja lõplikult rahule jäetaks. Foto: Siim Vahur

Loodetavasti koidab meist igaühe jaoks kord päev, mil selgub, et kuskil, mingis pilvepealses ministeeriumis, on keegi demiurgist keskastme ametnik meie palveid lõpuks kuulda võtnud ning otsustanud neile võimaluste piires ootamatu ning teenimatu armulikkusega vastu tulla. Minu jaoks jõudis see päev (tegelikult pigem aasta) kätte tänavu, mil maailma esiettekandeni jõuab lavastatud kujul vähemalt viis uut algupärast eesti ooperit.

Lisaks minu alandlikele palvetele on selle uhke – kalendriaastate arvestuses eesti ooperi ajaloo kõigi aegade suurima! – numbri taga ühtlasi hiljutine koroonakarantiin, sest kevadel vastavalt Vanemuises ja Estonias välja tulnud Ardo Ran Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan» ning Tõnis Kaumanni «Naksitrallid» pidanuksid algsete plaanide kohaselt publiku ette jõudma juba kahel eelmisel aastal.

Pühapäeval Tallinnas Birgitta festivalil esietendunud Veljo Tormise ja Rasmus Puuri «Lalli» ning järgmise nädala reedel Tartus Vanemuises Sadamateatris esietenduv Tõnis Kaumanni «Kaubamaja» on olnud teel lavale oluliselt kauem. Viimane vähemalt aastast 2008, kui selle väljakuulutatud esietendus Eesti muusika päevadel heliloojast sõltumata põhjustel tühistati.

«Lalli» komponeerimist alustas Veljo Tormis (1930–2017) juba 1991. aastal, kuid jättis selle siis tervislikel põhjustel pooleli. Alustatud töö (umbes kümmekond minutit teose algusest ning üks lõpetatud üksiknumber 2. vaatusest) viis koroonakarantiini viljastavates loometingimustes dirigent Tõnu Kaljuste ettepanekul ja innustusel lõpuni Rasmus Puur, kes on antud konteksti seisukohast võetuna igati sümboolsel moel sündinud just 1991. aastal.

Birgitta festival puhkas koroona tõttu vahepeal kaks aastat jalga ning tuli tänavu tagasi pausi lõpu väärilise pauguga. Tormise ja Puuri «Lalli» on selle 2005. aastal alguse saanud ürituse suhteliselt pikas ja väärikas ajaloos alles esimene eesti algupärane ooper. Tunnustagem: parem hilja kui mitte kunagi! Seda enam, et antud teos vastab nii sõnalises kui muusikalises dramaturgias igati kaasaja muusikateatri mõttelistele vajadustele ning väljakutsetele.

Eino Leino samanimelisel näidendil põhineva «Lalli» nimikangelane on arhetüüpne individualist, vabamõtleja ja eskapist, keda rõhub teda ümbritseva tsivilisatsiooni pealetikkuv pedagoogiline päästemissioon; ning kel on sellega seoses ainult üks suur soov: et ta hing lõpuks ja lõplikult rahule jäetaks.

See on täiesti ajatu – ehk teisisõnu: alaliselt aktuaalne – teema, mis taandub laiemalt võttes küsimusele subjektsuse legaalsest ülempiirist. Millisele personaalsele tõele ning sellest lähtuvale elamisviisile on meil inimestena ühiskonnas üldse õigus? Kas meil peab olema kõige suhtes isiklik seisukoht? Ning kui jah, siis milline see üldse olla võib? Kui kaugele on erinevate diskursuste passiivsel tõrjumisel võimalik minna ilma, et need hakkaksid sinuga personaalselt ja repressiivselt tegelema?

Ah, mis neist diskursustest ikka demoniseerida! Sest tegelikult on nende taga ikkagi üksnes inimesed, enamasti «kasulikud» ja sadistlikud idioodid. Küllap oleme kõik märganud, et teatud tüüpi kodanikele meeldib korraldada oma liigikaaslaste elusid, kirjutada väidetavatele autoriteetidele tuginedes neile võimalust mööda ette, kuidas nad peaksid oma «hinge eest hoolt kandma»: kuidas mõtlema ja käituma, mida tundma, kelle poolt hääletama, kelle vastu vajadusel sõtta minema jne.

Kusjuures sageli hinnatakse kaaskodanike väärtust ja staatust kasutades totalitaristlikele režiimidele omast klassifitseerimisprintsiipi, mille reegel on lihtne ja lollikindel: need, kes pole meie poolt, on järelikult meie vastu! Elu pakub sellest traagilisi näiteid peaaegu iga päev – Eestis viimati kõige üldrahvalikumal moel seoses koroonavaktsiinide ümber puhkenud riiklikult õhutatud moraalipaanikaga.