AK ⟩ Suvel pole inimesel moraalset õigust olla õnnetu?

Viljandi vana rannahoone 1930. aastate lõpus. Foto: Tõnis Parri

Suvi on koos kõigi oma tasuliste ja tasuta kaasannetega parim aeg eneseunustuseks, puhkuseks, naudinguteks, armastuseks, reisimiseks, kergemeelseteks seiklusteks, aktiivseks mittemidagitegemiseks...

Kui suve mõtteline selgroog saab murtud – see juhtub kuidas kellelgi, aga üldiselt vist peaaegu alati hiljemalt augusti keskel, kui ööd on juba pimedamad ning valmivad õunad hakkavad vaikselt kuju võtma ehk täpselt neil päevil, mis praegu käsil –, hiilib sirelite aegu sündinud kevadise entusiasmi asemele magusvalus melanhoolia. Tuleb nagu varas: salamisi ja enamasti öösel. Ning jääb nagu truu ja kirglik armuke: tema kramplikud kaisutused kestavad sageli järgmise pärastlõunani.

Suvelõpumelanhoolia on veider tunne, seotud eelkõige teadmisega, et suvi saab varsti läbi ning valgus ja soojus liiguvad üha kiirenevas tempos kaadrist välja... Küllap oleme kõik kogenud ning teame, et selles hetkes, kui mõtleme esimest korda, et sügis pole veel käes, on see tegelikult meie hinges juba kohal. Vaevumärgatava nukrusevarjundina, allasurutud meeleheitetuksatusena, pealepressiva kahetsusena...

Jah, aga kuidas elada nii, et hiljem poleks piinlikult valus valesti elatud suvepäevade pärast? Mida teha ning mida tegemata jätta? Ei tea. Minu vanuses inimesele, kes ei seikle enam, vaid istub kodus diivanil ning loeb jõudumööda teiste seiklustest, on see küsimus muidugi üksnes teoreetiline. Ning võtab praktikas hoopis teistsuguse kuju: mida suvekuudel lugeda?

Eelmise aasta augustis kirjutasin siinsamas prantsuse kirjanikust Françoise Saganist, kelle teosest on saanud minu poolkohustuslik suvelektüür. Tänavu sattus mulle muuhulgas kätte Arnold Sepa (1908–1979) «Raisatud suvi» – kirjastuse Hea Lugu sarjas «Suvitusromaan» hiljuti ilmunud teos, mille esmatrükk nägi ilmavalgust juba 1939. aastal.

Mulle, sünnijärgsele viljandlasele, on Sepa nimi teada juba varasemast, kuna seda kohtab sageli nii Viljandi kultuuri- ja spordiloo kui ka Eesti muusikateatri ajaloo kontekstis – ta oli 1930. aastatel Sakala ajakirjanik, linna spordiinstruktor ja Ugala teatri dramaturg, ühtlasi kirjutas ta operetilibretosid. Olin aastate eest lugenud tema mälestusteraamatut «Mul meelen’», kuid tema ilukirjanduslik proosa polnud seni mu lugemislauale sattunud.

Romaani «Raisatud suvi» pealkiri sisaldab eneses möödavaatamatul moel nii moraalset hinnangut kui ka vihjet ühele nende kaante vahel tühjaks lüpstud melodraamale. Ning annab seega loo lõpplahenduse lugejale kätte natuke liiga lihtsalt ja aegsasti. Kuid minu jaoks olid Sepa teose voorused mujal. Eelkõige asjaolus, et see on romaan, mida võiks võrrelda maalilise piltpostkaardiga.

«Raisatud suvi» on idülliline vaade toonasele Viljandile pilvepiirilt, kogu hingemattev ilu ühes kaadris: järv, rand, paadisillad, hüppetorn, rannakohvik ja -kasiino, trepimägi, tenniseväljakud, lossivaremed, varjulised orud ja alleed, paadid järvel, igas paadis ja pargipingil tihedas embuses armunud paarike.

Sepp on prosaistina tõupuhas lüürik, kes ei jäta eriti kasutamata võimalust lisada kujutatud sündmustele poeetilist varjundit. Nagu näiteks siin: «Oli ikka nii, et kui särjed aelesid kõige ülemeelikumalt noores pilliroos, siis oli ka paatide järele nõudmine kõige suurem ja alles vastu hommikut libisesid need tagasi – aeglaselt, vastumeelselt, otsekui sunnitult silla äärde roomates.» (lk 8)