Eesti keeles on ilmunud Jonathan Littelli romaan «Eumeniidid»
11. august 2022, 12:45
/nginx/o/2022/08/11/14752550t1hefed.jpg)
Eesti keeles on kirjastuse Varrak sarjas «Moodne aeg» ilmunud Heli Alliku tõlkes Jonathan Littelli monumentaalne romaan «Eumeniidid», mida peetakse üheks 21. sajandi olulisemaks ilukirjandusteoseks.
Prantsuse-Ameerika kirjanik Jonathan Littell on sündinud 1967. aastal. «Eumeniidid» pälvis 2006. aastal kaks Prantsusmaa kõige tähtsamat kirjandusauhinda – Goncourti ja Prantsuse Akadeemia preemia. Raamatut on tõlgitud pea kolmekümnesse keelde ning huvi selle vastu näib pigem kasvavat kui kahanevat.
«Eumeniidid» on kui meie aja «Odüsseia», mis rullub lahti läbi teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites.
Kuid ometi ei ole ajaloolise tõe tuvastamine selle romaani peamine eesmärk. Sõdu ja konflikte käsitletakse ilukirjanduslikes tekstides enamasti ohvri vaatepunktist. Littell aga kujutab end SS-Obersturmbannführer Max Aue teadvusse. Oma intervjuudes tsiteerib autor tihti neid Georges Bataille'i sõnu: «Me ei ole ainult timukate võimalikud ohvrid: timukad on meiega sarnased inimesed. Me peame endalt küsima: kas meie olemuses on midagi, mis seesuguse õuduse võimatuks muudaks? Ja me oleme sunnitud vastama: ei, tõepoolest mitte midagi.»
«Jonathan Littell paneb mõtlema inimeseks olemise võimaluste ja võimatuse üle maailmas, kust sõda ja barbaarsus endiselt kuhugi kadunud ei ole. Kuidas saadakse koletiseks? Näib, et väga lihtsalt. Aga miks? Ja miks just mõni tundlik loomus kurja ahvatlusele nii kergesti järele annab? Teine maailmasõda tundus ammugi olevat ajaloo riiulile tolmuma pandud juhtum. Tuleb aga välja, et ta pole seda mitte,» kommenteerib teost Tõnu Õnnepalu.