Kellele on vaja tublisid tüdrukuid?

Kasey Edwardsi ja Christophen Scanloni raamat räägib sellest, kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad. Foto: Erakogu

Raamatu «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad» autorid Kasey Edwards ja Dr Christophen Scanlon on ise kahe tütre (5 ja 10) vanemad ning lisaks on nende eesmärk anda kokkuvõte kõikidest mitmesugustest kasvatusalastest teostest, mida nad on studeerinud. Ennekõike on teose sihtgrupiks just nende endi tütarde vanuste laste vanemad.

Raamat annab ülevaate järgmistest teemadest: eneseusk, kehapositiivsus, ajaplaneerimine, mängu olulisus, iseseisvumine, osavuse areng, suhtlemise õppimine ning hea tüdruku sündroom.

Teos on ladusas keeles ning mõnus lugeda, samas erilist ahhaa-efekti minus kui teismelise tütre vanemas ei tekkinud (küll aga oli hea autoritega kaasa noogutada, et tõesti, tõesti, olen nõus). Iga peatüki lõpus on kokkuvõte peamistest teemadest ning eraldi soovitused isadele, kuna autorite arvates enamasti isad kogu kasvatusalast kirjandust läbi lugeda ei viitsi.

Tahaksin siiski edasi arendada kolme raamatus mainitud teemavaldkonda: kodused tööd, kehaline sõltumatus ja keha armastamine ning hea tüdruku sündroom. Lisaks neile on autoritel Eesti kontekstis üsnagi üllatav suhtumine ekraaniaega, aga selle jätan lugejatele endile avastada.

Kodused tööd

Autorite suhtumine on, et kodused tööd koolist (v.a lugemine) on mõttetud. Olles mõnda aega koolis töötanud, olen kohanud kümneid erinevaid lähenemisi kodustele ülesannetele. Peamisena nähakse nende vajalikkust seoses kinnistamise, ajaplaneerimise ja enesejuhtimise harjutamisega, lisaks on olemas sellised lähenemised nagu ümberpööratud klassiruum (koolielu.ee/info/readnews/148127/umberpooratud-klassiruum).

Sageli, mis aga tegelikult juhtub, jääb koju teha kõik see, mida koolis teha ei jõudnud. Ning see kindlasti ei täida ühtegi muud eesmärki kui niigi ülekuhjatud õppekava täitmine. Ja kui siiralt aus olla, siis see ka ei täideta, sest selliste ülesannetega kaasneb juba eelnevalt negatiivne konnotatsioon, kuna neid jääb üldjuhul aeglasematele lastele, kellele neid jääb kogu aeg ja kes siis muud ei teegi, kui nühivad ülesandeid täita lõpuks ülesannete endi pärast.