Kriminaalsed mängud lummavas Veneetsias

Philip Gwynne Jones, «Veneetsia mäng». Foto: Raamat

Walesist pärit kirjaniku Philip Gwynne Jonesi (snd 1966) romaan «Veneetsia mäng» on ennekõike armastuskiri imelisele Veneetsiale ning alles seejärel väikese vimkaga mõnusalt kulgev krimipõnevik.

Romaani minategelane on Briti aukonsul Veneetsias, tarbetekstide tõlkimisega elatist teeniv Nathan Sutherland, kelle igapäevarutiin on turvaline ja sündmustevaene. Nii sisustabki ta oma päevi muruniitja kasutusjuhendit tõlkides, abi vajavatele Briti turistidele nõu andes ning kohalikega juttu ajades. Viie Veneetsia-aastaga on Nathanile tekkinud ka väike ja turvaline sõpruskond: kaunis kunstirestauraator, dottoressa Federica ning melomaanist sõber Dario.

Kuna nii tõlgi kui ka aukonsuli tööd on vähevõitu ja ümbrus ei näi töötegemist just eriti soosivat, mööduvad Nathani päevad peamiselt mööda Veneetsiat ringi uidates ning kohvikust kohvikusse kulgedes, seejuures kõikjal ohtralt Proseccot ja Spritzi, aga ka teisi joovastavaid jooke manustades. Igapäevane igavlemine kaunis ja kunsti täis linnas ning eraelulised probleemid inglaslikult sordiini alla sätitult on teinud Nathanist nukrameelse alkohooliku, kes on kaotamas sihti tuleviku suhtes.

Kuid ühel päeval sokutatakse Nathani kätte hoiule pakk, milles on palveraamat piltides, Giovanni Bellini «Neitsi elu». On see originaal või koopia? Kui koopia, siis millal tehtud? Tänapäeval? Või aastasadu tagasi, Bellini õpilaste või järgijate tehtud? On see varastatud või soetatud legaalsel teel? Kellele raamat tegelikult kuulub?