Grafomaania räsib noori hingi

Eesti Kirjanike Liidu noorte tuumik, kogumiku «Grafomaania» koostajad ja autorid: Krislyn Cassandra Laamann, Emma Lotta Lõhmus, Reijo Roos, Anna-Maria Prokofjeva, Liisbet Urba ja Elisabeth Heinsalu. Foto: Anna-Maria Prokofjeva

Kui eesti kultuuril ja ühiskonnal on maailma mastaabis aastakümnete lõikes üldse midagi uhket ette näidata, siis on selleks ilmselt riiklikult finantseeritud avaldamisvõimaluste pakkumine kohalikele noorkirjanikele.

Siin on meil suhteliselt järjepidev traditsioon, mille algus ulatub vähemalt 1960. aastate keskpaika, kui alustas ajakirja Noorus rubriik «Esimene trükiproov» ning ilmusid esimesed luulekassetid, 1970. ja 1980. aastatel lisandusid kogumikud «Viis poissi ja kaheksa tüdrukut» (1977), «Noori autoreid 1977» (1979) ja «Sõna» (9 köidet, 1980–1986), kolm pooleldi nimetut raamatusarja (üks neist, mis kandis nime, oli «NA») ning ajakiri Vikerkaar (1986). Uus sajand viis tootluse täiesti uuele tasemele, sest ilmuma hakkasid ajakiri Värske Rõhk (2005) ning raamatusari Värske Raamat (2006).

Mis kõik kokku näib tingivat seda, et «suurde» kirjandusse tullakse (või vähemalt üritatakse tulla) järjest massilisemalt ning järjest nooremana. Kui varem olid värsketeks suleseppadeks pigem tudengid, siis nüüd järjest sagedamini ka gümnaasiuminoored. Neid kahte tendentsi kinnistab oma olemasolu ja aktiivsusega 2021. aasta sügisel loodud rühmitus Eesti Kirjanike Liidu noored, mille senise tegevuse krooniks on hiljuti ilmunud aasta-almanahh «Grafomaania».

Kogumikku sissejuhatavas tekstis tõdeb rühmituse asutaja Reijo Roos, et eesti nooremal kirjandusmaastikul valitseb nukker seis: «Koolipingid on täis raisatud potentsiaali. Koolikirjanditega tapetakse loovust. Loovkirjutamise kursuseid napib. Kaks kolmandikku Kirjanike Liidu liikmetest on pensioniealised. Lugemisklubid on killustunud, neid on raske leida» (lk 12).

Mis kõik kõlab nagu manifest. Nagu programm, mida Roos on püüdnud koos oma järjest kasvava saatuse- ja mõttekaaslaste grupiga nüüdseks juba peaaegu aastajagu päevi aktiivselt ellu viia. Eesti Kirjanike Liidu noored on Tallinnas Harju tänava kirjanduse majas Eesti Kirjanike Liidu tiiva all tegutsev seltskond, kes käinud alates mullu septembrist kirgliku kohusetundlikkuse ja vennaskondliku pühendumusega koos nagu kamp tagakiusatud usukannatajaid ja anonüümseid alkohoolikuid.

Väikesed vanainimesed?

Kogumik peaks olema nende jaoks samm rõhuvast anonüümsusest välja, väärikas visiitkaart, mida viibutada «suure» kirjanduse mõttelisel paraaduksel. Raamatus on oma luuletuste ja proosaminiatuuridega esindatud koguni 30 noort autorit (neist poisse kõigest seitse), enamik pealtnäha gümnaasiumiealised, igaühel kasutada keskeltläbi paar lehekülge, millel kaks-kolm teksti, juures portreefoto ja lühike enesetutvustus.