Merike Estna laenas näituse pealkirja tätoveeringult

Merike Estna näituse ülespanek Kai kunstikeskuses. Foto: Eero Vabamägi

Täna avatakse Kai kunstikeskuses Merike Estna miniretrospektiiv «Muld ei hoia meie armastust» (kuraator Karin Laansoo). Kohtusime Merikesega täpselt nädal enne avamispäeva, kui teosed olid alles saabunud ning pakitud suurtesse kastidesse ja mullikilesse.

«Näe, sinu tulekuks tegime ukse valmis,» näitab Merike gootiliku võlviga avaust näituse tagumises osas. Samas pakib näituse kujunduse konsultant ja ehituspealik Tõnu Narro lahti kasti, milles peitub mahukas keraamilistest plaatidest koosnev teos, mis maha laotatuna moodustab osa suurest maaliinstallatsioonist «Muna, vastne, nümf» (2018). Kõik plaadikesed asuvad kastis õiges järjekorras, nende install saab olema täppistöö.

«Mõiste «miniretrospektiiv», millega näitust reklaamitakse, on minu jaoks pigem nali: ega see ei ole tegelikult retrospektiiv, pigem valik viimase aja töid, mis valminud eri näitusteks. Ning ka mõned täiesti uued teosed,» alustab Merike tuuri valmival näitusel. Mulle naljad meeldivad, sest üleüldse ollakse liiga tõsised. Merikese puhul on aga huumor tihti kusagil olemas, isegi kui seda kohe ei märka.

Mida tähendab pealkiri «Muld ei hoia meie armastust»?

See on laenatud ühelt tätoveeringult, mille leidsin. Originaalis oli see inglise keeles. Siin näitusel on üldse palju tätoveeringutelt pärit kujundeid, neid on põletatud palkidele, tikitud kardinale ja kootud vaiba sisse. Mind huvitab tätoveeringute kultuur, kuidas keha on lõuend, mis annab edasi mingit visuaali. Pealkirjaks valisin selle lause, sest minu jaoks reflekteerib see meie hetkeolukorda suuremas plaanis. On üsna morbiidne tunne, et mis jääb meist maha või saab edasi üleüldse.