Neljaosaline tõsielusari viib vaataja endise Metsiku Lääne aladele, kus muust maailmast eraldatud ning maaliliste punaste liivakivikaljudega piiratud linnakeses Utah’ ja Arizona osariigi piiril kehtib arhailiste reeglitega mikromaailm. Tüdrukuid kasvatatakse seal juba maast madalast vastuvaidlematult kuulekaiks ning noortesse naistesse suhtutakse kui vallasvarasse, kelle ainus ülesanne on sünnitada palju lapsi. Lastest saab varakult tasuta tööjõud, kelle füüsiline panus aitab täita kommuuni tähtsate meeste taskuid, mis omakorda suurendab nende mõjuvõimu.
Sellisena võib sarja «Keep Sweet: Pray and Obey» («Naerata: palveta ja kuuletu») ilmselgelt vaadata ka feministlikust vaatepunktist – see näitab, mismoodi saab 21. sajandi Ameerikas käia naiste õiguste ja vabaduste jalge alla tallamine samamoodi, nagu näiteks Talibani võimu all Afganistanis. Haridust selle nüüdses tähenduses nad ei saa ja muu maailmaga side puudub, mis tagab, et kuigi keegi neid kommuunis vägisi kinni ei hoia, pole neil sealt kusagile põgeneda – sest nad ei saa pärismaailmas, mida nad üldse ei tunne, omal käel lihtsalt hakkama. Juba väiksest peale sisendatakse neile (ja sisendajad ei ole ainult mehed, vaid ka kommuuni vanemad naisliikmed), et kogu aeg, ükskõik kui raske ka pole, tuleb hoida tunded vaos ja nägu naerul, kuulata meeste sõna ning pöörata pilk oma suure juhi ehk prohveti poole.