:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2022/08/18/14769331t1h61ce.jpg)
- Huvi fotograafia vastu tuli isalt.
- Fotograafi silm kujunes nukufilme tehes.
- Talivee tegi pilte lihtsalt enda jaoks.
Tulihingelise Eesti rokipärandi jäädvustaja Tõnu Talivee fotonäitus 1970–1990 Eesti rokkansamblitest on septembri keskpaigani üleval Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu klaasgaleriis. Toona oli tema eripäraks filmi tundlikkust tõstva ilmuti kasutamine, et vältida välguga pildistamist – see on andnud talle võimaluse teha pilte artiste ja publikut häirimata.
Talivee ütleb, et tal on elus olnud palju õnnelikke juhuseid: «Paljud asjad on ise justkui kätte jooksnud. Ma pole isegi kunagi mõelnud, et ma näituse tehnikaülikooli tuua võiksin, aga siis mulle hoopis pakuti seda. Ja nüüd on näitus koju jõudnud!» Talivee karjäär sai alguse tollase Tallinna Polütehniline Instituudi aulas toimunud rokikontsertidel.
Tõnu Talivee (70)
Nukufilmi restauraator, harrastusfotograaf, tulihingeline Eesti rokipärandi jäädvustaja
1973. aastal alustas tööd Tallinnfilmi nukufilmide grupis. Talivee on olnud 55 nukufilmi operaator. Praegu töötab ta Nukufilmis filmide restauraatorina.
Fotograafia vastu hakkas Talivee huvi tundma isa eeskujul: «Fotograafiani jõudsin, sest minu isa tegi pilte Smena aparaadiga. Me elasime siis Kalamajas ja kui ta neid pilte ilmutas, tegi ta seda meie korteri köögis. Punane lamp põles ja minu ülesandeks oli tõsta pilte kinnitajast vette, loputada vett ja muul moel abiks olla. Sealt sai minu huvi ka alguse.»
/nginx/o/2022/08/18/14769341t1h539c.jpg)
Talivee meenutab, et aasta võis olla 1967 või 1968, kui ta isa Smenaga pildistamist proovima hakkas: pildistas ta siis klassipidudel ja kooliüritustel, näiteks 1968. aastal toimus parukapidu, kus ta poistest ja tüdrukutest Gustav Adolfi gümnaasiumi müüril pilte tegi. «Ma pildistasin selle Smenaga pikka aega, kuni ema, isa ja õde mulle parema kaamera kinkisid – Zeniti peegelkaamera.»
Kasulik filmitundlikkuse nipp
Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima tulles oli Talivee grupis veel paar fotohuvilist poissi, kellega nad Salme tänaval fotoklubis käisid. «Meil oli seal väga vahva juhendaja, kes õpetas mulle väga hea ilmutusretsepti, millega sai filmitundlikkust tõsta.»
«Siis ei olnud nii tundlikku filmi isegi saada, kõige tundlikum oli 250 ASA (alternatiivselt ISO), aga sellest jäi väheks. Selle ilmutusretseptiga sai kõige tavalisemal Nõukogude Liidus kättesaadaval filmil, mis oli 130 ASA, tõsta tundlikkuse 1200 ASAni. See tegi silmad suureks: vau, ma saan hämaras ja ilma välklambita pilti teha!» meenutab fotograaf.
Esimene suurem pildistamine oligi Tõnu Taliveel just TPI aulas, kui 1970ndatel TPI rokikontserdid alguse said. «Mulle on alati rokkmuusika meeldinud, ma olen vana rokipeer, kui nii tohib öelda. Ja seal ma siis käisin oma fotokaga, tegin pilte,» naerab ta. «Loomulikult ilma välguta, see häirib nii esinejaid kui ka rahvast.»
/nginx/o/2022/08/18/14769338t1h8409.jpg)
Oma esimesest kontserdipildistamisest mäletab Talivee seda, kui närvis ta oli: ta oli terve kontserdi ühe koha peal paigal ega julgenud eriti liikuda. «Minus lihtsalt ei olnud seda nahaalsust, et kuhugi trügida ja veel parem nurk leida.»
Järgmistel kontsertidel olid juba Psycho, Paradoks Novi, Meie, Ruja, Mess, Ornament ja Virmalised ja siis oli piltnik juba julgem, käis ringi ja ronis isegi lavale: seal oli hämar, keegi teda ei näinud ja seal sai ta rahulikult oma pilte teha.
/nginx/o/2022/08/18/14769339t1h93a6.jpg)
«Pärast sõjaväge olin mõnda aega Tallinna leivakombinaadis saialiinioperaator, aga siis mul õnnestus saada Tallinnfilmi nukufilmide osakonda operaatori assistendiks. Film mind huvitas, aga unistus oli muidugi mängufilmid,» sõnab fotograaf muigamisi.
Valguse ala kool Nukufilmist
Nukufilm on väga paikne asutus ja seal komandeeringuid ei olnud. «Kroonika ja mängufilmid filmiti üle Eesti, meie asutus aga ei liikunud kuhugi. Muidugi oleks põnev olnud igal pool käia ja kõike teha, aga samas tuleb tänulik olla: Nukufilmis töötades sain ma kõige suurema kooli valguse alal. Minu suureks õpetajaks seal oli operaator Arvo Nuut, aga ma ise tundsin ka huvi ja tahtsin proovida. Aga kõige olulisem: seal oli aega, sest nukud ei tüdine ära. Nukk ei küsi sult, miks sa nii kaua kohmitsed (naerab), nõnda sai proovida, kuidas kõige põnevam oleks. Kiiret ei olnud.»
/nginx/o/2022/08/18/14769347t1hcb47.jpg)
Talivee peab Nukufilmis operaatori assistendina töötamist küll suurimaks kooliks foto alal, ent valdavalt peab ta end iseõppijaks, kes on ise otsinud ja ennast arendanud.
«Silm kujunes mul välja nukufilme tehes. See on ka jäänud. Ma olen oma kompositsioonidele ja võttenurkadele truu. Mul taju ütleb juba ära, kui pilt hea välja võiks kukkuda ja ma usaldan oma taju. Loomulikult, ma olen hiljemgi kõvasti arenenud ja see Zenit, millega ma tollal pildistasin, ei olnud ka mingi suurem asi kaamera,» naerab ta.
/nginx/o/2022/08/18/14769342t1hf6d5.jpg)
«Ma unistasin ikka lainurgast. Ma olin sellest nii hirmsasti vaimustunud. Nägin Peeter Toominga fotonäitust, kus tal olid fotod tehtud 20mm lainurgaga ja mõtlesin endamisi, et pagan, kui oleks selline optika, mida kõike ma sellega ära ei teeks!»
«Mul vedas tegelikult meeletult, sest mul õnnestus 1970ndate keskel Kanadasse oma onule külla sõita. See oli selline aeg, kus elu oli natuke vabam, sest Brežnev kirjutas alla lepingule, mis sätestas, et inimesed peavad saama näha oma välismaal elavaid sugulasi. Kõik küsisid, et no-noh, oled mingi koputaja või, aga tegelikult pidid lihtsalt olema küllakutsed ja ankeedid. Seal oli ka inimesi, kes sõitsid Moskvast Montréali, külla oma surnud isa teisele naisele,» jutustab mees. Kanadast soetas Talivee aga tollase unistuste kaamera: kolme objektiiviga Asahi Pentaxi.
John Lydon Singer Vingeri albumi fotol
«Ma olen alati kõike teinud puhtalt huvist ja ilma tagamõtteta. Nii ka TPI rokikontserte – mul oli lihtsalt huvi fotograafia ja rokkmuusika vastu. Ma ei mõelnud ega osanud aimatagi, et 30 aastat hiljem tahab keegi neid fotosid raamatus või lehes kasutada kui ajalooliseid meenutusi.»
Talivee naerab: «Mina tegin pilte lihtsalt endale… Ja bändipoistele, kellele ma neid pilte 10–15 kopikat tüki eest müüsin.»
Tõsiasi, et Eesti 1991. aastal vabaks sai, on Talivee jaoks meeletult oluline ja meeliülendav. «Mul on meeletult hea meel selle üle, aga tol hetkel, kui ma neid pilte tegin, ei mõelnud ma kunagi sellele, et ühel hetkel on see ajalugu. Ma lihtsalt jäädvustasin sündmust,» rõhutab ta. «Mul oli ka 1987. aastal Tartu levimuusikapäevadel ja 1988. aasta Rocksummeril ülev meeleolu sees, et kõik toimuda saab.»
/nginx/o/2022/08/18/14769345t1hb273.jpg)
«Ma olen alati seda meelt olnud, et Eesti vabanemisel on väga suur roll olnud kanda just rokkmuusikal, et Eesti tõesti laulis end vabaks. Kõik laulukoorid ja rokkmuusikud on selleks oma panuse andnud.»
Seda, et Talivee Tartu levimuusikapäevadele 1987. aastal üldse sattus, peab ta suuresti juhuseks. «Ma ei käinud enne seda ja ma ei sattunud kordagi pärast seda sinna. Tartu linn tahtis kontsertidest videot, kus oleks näha kontserte ja melu, aga tehtaks ka bändipoistega intervjuusid. Filmis seda videot Toomas Massov ja intervjueeris Kalju Kivi. Mina olin seal kaasas valgustajana, aga muidugi oli mul ka fotokas kaasas ja ma tegin ka pilte. Aga seda rohkem enda jaoks, sest seal melus sees olla tol hetkel oli väga vahva. Ma tahtsin neid pilte heaks meenutuseks,» räägib mees muigamisi.
/nginx/o/2022/08/18/14769346t1hfeb0.jpg)
Ka tuntuks saanud bändipilt, kus Eesti muusikud Tartu laululava treppidel koondunud on, mis hiljem Singer Vingeri «Jää jumalaga, puberteet!» albumikaant ehtima valiti, sündis peaasjalikult juhuslikult. Eriti suurt rolli mängis pildi õnnestumise juures Hardi Volmer, kellega Talivee koos Nukufilmis töötas.
«Hardi Volmer soovis Singer Vingeri plaadiümbrisele pilti teha ning tema oli ka idee autor, kes ka pildile kogu seltskonna kokku ajas,» räägib fotograaf. «Kõiki seal muidugi ei ole, aga tal õnnestus isegi John Lydon sinimustvalge lipuga sinna rahva hulka meelitada.»
Eks kõik pildid on kalliks saanud, aga üks pilt, millega ma ka tõesti rahul olen, on Roald Jürlaust. Roald Jürlau oli ka selline, kes alati väga äge välja nägi.
Talivee meenutab, et oli jällegi hirmsasti pabinas, lisades muigamisi juurde, et ta sellistel juhtudel pea alati pabistab. «Nemad kogunesid sinna treppide peale ja mul oli meeletult kallis Kodaki film kaasas ja ma endamisi mõtlesin, et kurat, see peab välja tulema! Keegi mind ei kuulnud, kui ma karjusin, nii et ma lihtsalt pildistasin kogu filmi täis, sest üks pilt ometigi pidi õnnestuma,» sõnab ta. Vähemalt üks pilt tõepoolest õnnestus, see ehib nüüd igavesti albumit «Jää jumalaga, puberteet!».
/nginx/o/2022/08/18/14769352t1hadaf.jpg)
Tõnu Talivee tunnistab, et pildistamise juures meeldib talle kõige enam jälgimine ja seeläbi oma pildistatavaga tutvumine. «Huvitavam on ise otsida, leida huvitavad näod ja valguse langemise nurgad. Minu kogemus ütleb, et kui filmi peale pildistada, siis esimene või viimane pilt on alati kõige õnnestunumad. Vahepeale jääb lihtsalt katsetamine.»
Vene džässbändi säilinud salvestised
TPI omaaegsetest kontsertidest kõneledes meenutab Talivee üht erakordset sündmust, mis justkui leidis lõpplahenduse alles 2017. aastal: vene džässansambli Arsenal esinemine. Venemaal oli tollal džäss põlu all, aga siin sai Aleksei Kozlov oma bändiga esineda tänu Olavi Pihlamäele ja mitte ühe korra, vaid päris mitu.
«Mina ühte kontserti nägin ja tegin seal ka hulga pilte, kuid need pildid jäid mul seisma, kellele mul neid näidata oli. Aga TPI näitusel 2016. aastal panin ma kaks pilti üles ja juhuslikult sattus kellegi tuttava kaudu sellele näitusele Moskva plaadifirma ArtBeat produtsent, kes oli väga üllatunud neid Arsenali pilte nähes. Ta tegelikult oligi Eestis, et välja anda Arsenali plaat ja siis selgus, et sellest samast kontserdist, kus mina pildistasin, oli Eesti Raadio ka salvestuse teinud.»
Tuttava tuttavate kaudu leidis produtsent Talivee kontakti ja läks talle Nukufilmi külla. Talivee meenutab muiates, et produtsent pidi peaaegu pikali kukkuma, kui kõiki Aleksei Kozlovist tehtud pilte nägi. «Tegelikult päris uskumatu, et kontserdist, mille salvestus pea juhuslikult niimoodi säilinud on, on ka pildid,» rääkis fotograaf.
Kui filmi peale pildistada, siis esimene või viimane pilt on alati kõige õnnestunumad. Vahepeale jääb lihtsalt katsetamine.
«Sellele samale produtsendile kuulub Moskvas ka Kozlovi-nimeline pubi, kus me käisime. Samal õhtul, kui me pidime ära sõitma, esines seal ansambel Arsenal ja Aleksei Kozlov. Bänd koosnes peaasjalikult muidugi noortest meestest, kes olid lahkunud liikmete asemel tulnud. Kuid mul õnnestus Kozloviga kohtuda ja mul oli tema jaoks isegi kaks fotot kaasas, mis ma talle pidulikult üle sain anda,» lisab Talivee.
/nginx/o/2022/08/18/14769350t1h6bb4.jpg)
2017. aastal, kui seesama näitus ka Moskvas oli, pani Talivee sinna üles peamiselt Arsenali, aga muidugi ka Eesti muusikuid, kes Nõukogude Liidus tuntumad olid, Gunnar Graps näiteks. Ühe pildi peal, mis ta teinud oli, on Gunnar Grapsi kukil Juri Stihhanov, kes jõudis Moskvas veel Talivee näitusele. «Ta oli suures vaimustuses, et kellelgi on sellised pildid, aga kaks nädalat hiljem ta kahjuks suri. Tal oli vähk.»
Lõbusatest seikadest ja oma lemmikfotodest kõneledes toob Talivee välja pildi ansamblist Radar. «Jaak Joala ei tulnud, tal oli muudki teha. Pärast [Radari mänedžer Raivo] Sersant küsis, mis ma selle pildi eest tahaksin, aga ma ei osanud midagi nagu vastata, nii et ta küsis, kas plokk Winstoni sigarette sobib. Väljamaa asju ei olnud sel ajal niimoodi saada, nii et muidugi sobis. Mis me selle rahaga ikka jamame?» naerab Talivee.
Paar asja on ikka untsu ka läinud
Muusikutest, keda Taliveele pildistada on meeldinud, toob ta välja Andres Põldroo, keda Talivee nimetab Eesti vingeimaks kitarristiks, ja kes on päris mitmel pildil. «Polnud vist bändi, kus ta ei oleks mänginud, ning teda hüüti ka Eesti Jimi Hendrixiks. Ta oli muidugi ka väga atraktiivne – pikad juuksed, põnevad riided ja teksad jalas – ja teda oli alati põnev pildistada ka.»
Kõige rohkem on fotograaf omal ajal pildistanud aga vist Singer Vingerit. «Eks kõik pildid on kalliks saanud, aga üks pilt, millega ma ka tõesti rahul olen, on Roald Jürlaust. Roald Jürlau oli ka selline, kes alati väga äge välja nägi, ja noh, eks rokkaril on vaja alati pisut edev ka olla,» ütles Talivee muigamisi.
/nginx/o/2022/08/18/14769348t1hc283.jpg)
Fotograaf jätkab: «Tal olid põimitud patsid ja prillid. Ja issand, need prillid! Need ei olnudki päris prillid, vaid elastsest ja läikivast plastist välja lõigatud, nii et ta nende prillide tagant väga ei näinudki, piilus prillide alt, et oma sõrmi näeks.»
Kui rääkida aga piltidest, mis Taliveel tegemata on jäänud, kuigi kompositsioon ja kõik muu oli paigas, ent kaamera oli sedakorda maha jäänud, toob ta välja kaks korda. «Keldriheli kontsert, kus laval oli ilmatuma suur õhupall. Ja teine kord, kui mul jäi kaader tabamata, oli ZZ Top Rocksummeril. Vanameestel habemed tuules lehvisid, kui nad mängisid, ja see oleks nii võimas pilt olnud!»
Tõnu Talivee fotonäitus «Rock.EE»
Fotojäädvustused eesti roki ajaloost 1970–1990
Tehnikaülikooli raamatukogu klaasgaleriis kuni 16. septembrini 2022
15. septembril kell 15.15 toimub Tõnu Talivee näitusetuur, kus tuleb näitamisele ka Tõnu Talivee dokumentaalne muusikafilm «50 aastat hiljem: taaskohtumine Keldrilise Heliga»