ARVUSTUS ⟩ Keegi ei tahtnud lahkuda...

Tšulpan Hamatova luges Tallinna kontserdil tagakiusatud vene luuletajate loomingut, teda saatis harfil Aleksandr Boldatšov. Foto: Ivan Varshavskiy

Esimest korda nägin kuulsat näitlejannat Tšulpan Hamatovat lähedalt vaid paar aastat tagasi Moskvas Novaja Gazeta aastapäeval. Siis tõusis juubelilavale mitu kuulsat artisti ja Sergei Jurski ütles: «Novaja Gazeta ilmumise päeval ma tean, et selle lugemine parandab isegi mu halvima ja süngeima tuju!» Sergei Jurskit pole enam, pole ka aususe ja talentide kogu poolest ainulaadset Novaja Gazetat Venemaal, see on keelatud. Selle peatoimetaja Dmitri Muratov sai Nobeli auhinna, kuid müüs seejärel oma Nobeli medali oksjonil 103 miljoni euro eest ja kandis raha üle Ukrainale.

See vene literaadi harukordne tegu on üks võimsamaid põhjuseid, miks ma ei hakka kunagi hindama inimest rahvuse järgi ega ütle kunagi lahti vene kultuurist. (Franz Kafka ja Ryūnosuke Akutagawa pidasid Fjodor Dostojevskit oma õpetajaks kirjanduse alal ning pole mõeldav kujutleda, et keegi oleks neile kuidagi survet avaldanud ja neist oleksid saanud impeeriumimeelse propaganda ohvrid).

Jossif Brodskil on märkmed, kuidas ta pärast kohtuprotsessi eksiili läheb. Ta kirjutab, et koos temaga reisib üks nimetu vanamees, keda süüdistatakse kolhoosis pisivarguses. Ja Brodski ütleb, et tema kui luuletaja eest astub välja kogu kirjandusmaailm, aga see väike inimene, tundmatu vanamees, kui ta vastu peab, kogeb ta kõike, mis on talle määratud saatuse ja kohtuotsusega. Ja täna mõtlen ma väsimatult nendele Venemaa väikestele inimestele, kes on võimetud midagi muutma, kuid kes maksavad praegu ja ka edaspidi kõige eest, mis nende riigis toimub.

Ma arvan, et kuulsal draamanäitlejal on väga hirmutav lahkuda oma riigi keelest. Üks näide sellest on Mihhail Kozakov, kes sõitis Iisraeli ja kirjeldas «Näitleja raamatus», kui valus ja väljakannatamatu oli tal õppida heebrea keeles Trigorini rolli «Kajakas».