ARVUSTUS ⟩ Kujutava ja kujutleva kunsti vahealas on sidekude

Vaade näituselt «Kolm omamoodi» Kogo galeriis. FOTO: Marje Eelma Foto: Marje Eelma

Näitus «Kolm omamoodi» esindab maalikunsti, mis ei allu ei kujutava kunsti sisemisele loogikale ega ka kujutleva kunsti püüdlustele. Asi on hoopis milleski muus – nende vahealas.

Kõigi kolme kunstniku töödes kohtame aimatavaid viiteid kehalisusele, kuid esiplaanil on plastilisest kujutamisest hoiduv pintslitöö. Pinnakäsitluselt on maalid õhkõrnad ja tabamatud, nagu need oleksid alles selgepiirilisuse poole teel ja kindlat kuju saamas või on see hetk juba möödunud ja pildile on püütud hoopis möödunu mälestus. Kasutatud on kujutava kunsti ajaloolisi tööriistu, kuid samas hoidutud tuntud võtetest ja maali ülesehituse kindlatest printsiipidest.

Milla Aska maalib teoses «Kevad» eelkõige taju, tunnet või aistingut, mitte vaadet ja selle meeleolu. Maal on korraga kevadest ees, aga ka juba selle teisenemises, tulevikus, sügiseks saamas. Kunstnik on voolavalt kasutanud tuleva kirjeldust ja selle paratamatut mööduvust ühes kindlas kevadises kohas juubeldamise asemel.