N, 9.02.2023

ARVUSTUS ⟩ Teekond tukslevate veresoonte rägastikku

Liis Rull
Teekond tukslevate veresoonte rägastikku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lepo Sumera «Südameasjade» uusinterpretatsioonis võib kohata nii mõtlik-minimalistlikke improvisatsioone saksofonil, vokaalseid mänge häälitsustest karjeteni kui ka tormiliseks tehnobiidiks paisuvaid struktuure.  
Lepo Sumera «Südameasjade» uusinterpretatsioonis võib kohata nii mõtlik-minimalistlikke improvisatsioone saksofonil, vokaalseid mänge häälitsustest karjeteni kui ka tormiliseks tehnobiidiks paisuvaid struktuure.  Foto: Andres Raudjalg

John Cage on möödunud sajandil kirjeldanud, kuidas ta Harvardi ülikooli kajavabas ruumis suisa omaenda närvisüsteemi ning vereringet töötamas kuulis. Ehkki need polnud tegelikult siiski helide allikaks – palju tõenäolisem «süüdlane» on tinnitus –, sattusid sellises keskkonnas viibides mõistetavalt ka kõikvõimalikud kehahelid kõrgendatud tähelepanu alla.

Lepo Sumera 1999. aasta originaalteose aluseks on samuti just nimelt puhtalt inimkehas, ennekõike südames toimuvast kinni püütud helid – erinevad tuksumised ja kahinad. Kõik muu on sellest sisemisest akustikast tuletatud, võimendatud, töödeldud ja paljundatud ning uues interpretatsioonis lõputult hargnevate teede aiaks kujundatud.

Sumesoojal neljapäevasel augustiõhtul Manufaktuuri kvartalis paiknevasse Uue Loomingu Majja astujaid ootas esmalt vaid hämaras telliskiviseintega ruumis vaikselt helendav ehhokardiograaf, justkui märksõnana peagi toimuva hakkavast. Alguskellaaja saabudes avati aga teises nurgas olev sissepääs pooleldi peegelpõrandaga lavastusruumi ning publik voolas sinna otsekui vererakkudena, mida meie kõigi südamed iga löögiga kodadest vatsakestesse paiskavad.

Märksõnad
Tagasi üles