Lauri Lagle: lavastaja vastutab selle eest, et vaatajaga tekiks kontakt

Lauri Lagle peab oma lavastajakäekirja mitte niivõrd eksperimentaalseks, vaid pigem otsinguliseks. Foto: Taavi Sepp

Lauri Lagle ja tema trupi uus näitemäng «Ainult jõed voolavad vabalt» räägib inimesest ajal, mil maailmas pole enam midagi kindlat ega püsivat. Ühtlasi on see kunagise NO99 trupist allesjäänud näitlejate viimane ülesastumine koostöös Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatriga. Praegu pole teada, kas ühest või teisest võib midagi kuulda ka uuel aastal.

​Lauri Lagle, millest räägib teie uus lavastus?

See on kontsert inimesest. Katkematu muusikaline unistus: istun jõekaldal ja vaatan voolavat vett, mis ei kordu kunagi. Voolab vabalt vaatamata väikestele takistustele, katsumustele, aga ikka edasi! See võib olla ka lend, millest kõik unistame: olla vaba kui lind.

Sellistel rasketel aegadel mõistus tõrgub, lootus kaob, igapäev muserdab, talv tuleb raske. Siis tahaksingi mitte enam rääkida-arutleda, vaid trummi lüüa, pasunat puhuda või hüüda uuh-aah.

Kuidas sünnib lavastus, millel pole ei teksti ega ka üht kindlat viisi, mida mängida?

Kõigepealt on idee. Siis peab aru saama, kuidas selle idee lavastamise suunas liikuda. Pikka aega otsisime väljendusvahendeid.

Oli vaja mõista, millist heli iga instrument teeb. Tegelikult käis seal juba mitu tehet korraga. Siis hakkasime muusikalisi teemasid otsima ning hilisemas faasis juba potentsiaalseid arendama. Juulis käisime Kasari jõe ääres bändilaagris. Niimoodi etapi haaval see ehitamine toimub.

Kas see on ilus lavastus?

Muusikal on võime väljendada nii sõnastatavat kui sõnastamatut. Seal on erinevaid tundeid. Aga minu jaoks on ilus küll.