ARVUSTUS ⟩ Peegel näitusesaali põrandal annab võimaluse piiluda

Esiplaanil «Kaev/Well». Graveeritud peegel, klaas, 2022. Taustal «Rituaal/The Ritual». HD video, 2022. Foto: Paul Kuimet

...kuidas ometi sai nii hea näitus galeriisse seal?

Poleks Cloe Jancis oma näitusepõrandat peeglikildudega katnud, oleks olemata jäänud kogu lust, mille sain oma seeliku alt välkuvate, mummulisest ja liibuvast pesust ümbritsetud kannikate, tol hetkel keskmisest pringimast vormist. Ma mõistan Jancist hästi. Ma mõistan tema muresid ja naudinguid. Ma mõistan teda, sest ka mina tean, kui keeruline on olla ilus.

Antiik-Rooma poeet Ovidius jutustab oma mastaapseimas teoses«Metamorfoosid» omaaegset usundilugu. Entsüklopeediliste ambitsioonidega poeem lookleb kronoloogiliselt mööda maagia või jumaliku akti nulltasandeid ehk muutumisi – miski saamas millekski muuks. Antiikmaailma inimkeskses kosmogoonias tähendab see äärmiselt võimsa õpetusliku kirjandusliku pagasi koostamist. Tekst ei tegele frustreerivalt salapärase «jumala õnnistusega». Saame seevastu lugeda, kuidas mõtlematusele või sigadusele järgneb jumalate poolt määratud allegooriline transformatsioon. Religiooni kui eneseabi kontekstis püsib antiigiklassika jätkuvalt kõrgel püünel; jumalad kui olemise enda taltsutamatud jõud, mis inimestele mõju avaldavad, pole kaugel ei eksistentsialismist ega psühhoanalüüsist.

Ovidiuse järgi oli Narkissos nimele vastavalt nartsissistlik jobu. Kõigile sümpaatne kaunis noormees, kes tõukas eemale neid, kes püüdsid teda armastada. Karistuseks määrasid talle jumalad, et Narkissos ei saa kunagi seda, mida ta armastab. Ammutades ühel jahikäigul allikast vett, jäi Narkissos vaatama oma vaatepilti ja armus sellesse. Puudutas veepeeglis olevat nägu, saades vastuseks vaid sillerduse, mis otse loomulikult teda veelgi enam haaras. Vahtis ainiti, ilma toidu ja veeta, kuni lõpuks kõnges. Mehe keha aga kadus, jättes alles tema järgi nime saanud lille. Nartsissi.