:format(webp)/nginx/o/2021/09/19/14080606t1h3144.jpg)
/nginx/o/2022/08/25/14788125t1h7bbc.jpg)
- Elamise kunst olevat näha asjades ilu, ning Jancise «Soovide kaev» on kohe kindlasti ilus näitus.
- Jancis suudab vältida banaalset langemist sotsiaalkriitikasse.
- Kauniduse ja sädelusega meelitab näitus vaataja endasse.
...kuidas ometi sai nii hea näitus galeriisse seal?
Poleks Cloe Jancis oma näitusepõrandat peeglikildudega katnud, oleks olemata jäänud kogu lust, mille sain oma seeliku alt välkuvate, mummulisest ja liibuvast pesust ümbritsetud kannikate, tol hetkel keskmisest pringimast vormist. Ma mõistan Jancist hästi. Ma mõistan tema muresid ja naudinguid. Ma mõistan teda, sest ka mina tean, kui keeruline on olla ilus.
Antiik-Rooma poeet Ovidius jutustab oma mastaapseimas teoses«Metamorfoosid» omaaegset usundilugu. Entsüklopeediliste ambitsioonidega poeem lookleb kronoloogiliselt mööda maagia või jumaliku akti nulltasandeid ehk muutumisi – miski saamas millekski muuks. Antiikmaailma inimkeskses kosmogoonias tähendab see äärmiselt võimsa õpetusliku kirjandusliku pagasi koostamist. Tekst ei tegele frustreerivalt salapärase «jumala õnnistusega». Saame seevastu lugeda, kuidas mõtlematusele või sigadusele järgneb jumalate poolt määratud allegooriline transformatsioon. Religiooni kui eneseabi kontekstis püsib antiigiklassika jätkuvalt kõrgel püünel; jumalad kui olemise enda taltsutamatud jõud, mis inimestele mõju avaldavad, pole kaugel ei eksistentsialismist ega psühhoanalüüsist.
Ovidiuse järgi oli Narkissos nimele vastavalt nartsissistlik jobu. Kõigile sümpaatne kaunis noormees, kes tõukas eemale neid, kes püüdsid teda armastada. Karistuseks määrasid talle jumalad, et Narkissos ei saa kunagi seda, mida ta armastab. Ammutades ühel jahikäigul allikast vett, jäi Narkissos vaatama oma vaatepilti ja armus sellesse. Puudutas veepeeglis olevat nägu, saades vastuseks vaid sillerduse, mis otse loomulikult teda veelgi enam haaras. Vahtis ainiti, ilma toidu ja veeta, kuni lõpuks kõnges. Mehe keha aga kadus, jättes alles tema järgi nime saanud lille. Nartsissi.
Cloe Jancis «Soovide kaev»
Kuraator Siim Preiman
Näitus Tallinna Kunstihoones avatud 3. septembrini
/nginx/o/2022/08/25/14788128t1h3ddd.jpg)
/nginx/o/2022/08/25/14788130t1hd267.jpg)
Nartsissism saab tänapäevase tähenduse aga Freudilt, kes ei sõnasta seda seejuures negatiivse impulsina. Kuigi igapäevakeeles tähistab nartsissism mingisugust isiksusehäiret, on psühhoanalüütilises teoorias tegu äärmiselt olulise positiivse jõuga: meie võimega ennast veedelda, armastada ja imetleda. Võimega mõelda endast sümpaatiaga, läbi armastuse mõista mingil määral ennast, sedakaudu mõista enda näitel ka teisi. Kõlab paradoksaalselt, kuid nartsissism on empaatia aluseks.
/nginx/o/2022/08/25/14788126t1hfd20.jpg)
Mida vaatan?
Elamise kunst olevat näha asjades ilu ning Jancise «Soovide kaev» on kohe kindlasti ilus näitus. Nartsissism on tasakaalukana ebahuvitav fenomen, mistõttu leiab ta käsitlust äärmustes; meid köidab äärmine koledus või äärmine kaunidus – mõelge näiteks «Dorian Gray portreele». Jancis on koos kuraator Siim Preimaniga valinud kauniduse tee. Pealispindseks tulemuseks üllatavalt harvaesinev näide täiuslikust kohtingunäitusest: šikk, rafineeritud, seksikas ja meeleline. Temaatiliselt õrritav, lahendustelt fokuseeritud ning ruumiliselt haarav. Lisaks veel tasuta.
Näitus kannatab seejuures edukalt nii miilustavaid paare kui süvitsiminekut. Jancis on valinud keskendumiseks iluesemed: näomaskid ja buduaarilaua; vannitoapeegli, mille peale on aega-ajalt rõõmust, aeg-ajalt nukrusest sõrmedega kujundeid joonistada; nutitelefoni, mis näitab meile nii ilusaid inimesi kui ka võimalusi, kuidas nendeks saada. Kõigi nende vormid on taasloodud peeglitest, hõbedastest kildudest, kiiludest ja kolmnurkadest. Peegel on juba iseeneslikult tähendusega laetud objekt, vaata vaid otsa. Jancis ja Preiman suudavad aga edukalt laadida peeglile tähendusi, mis ületavad funktsiooni vaatajal iseennast kogeda. Peeglit avastatakse enesepeegeldust pakkuva objektina iseeneses. Ekraanina.
/nginx/o/2022/08/25/14788127t1hd4a3.jpg)
Mõnes mõttes on kogu maailm peegel. Meie enesekuvand rajatakse sellele, kuidas ennast läbi teiste näeme, kuid vastuvõetavad tagasipeegeldused on harva puhtad. Lisaks selgub juba kaunis noorest east, et tihtipeale on ohutum, kui enda ja maailma vahele mask panna. Ilumaski kasutabki Jancis esimeses saalis keskse kujundina. Uduseid klaase meenutavate voolavate galeriiakende ja eri kulumisastmetes peeglist maskide vahel, astudes üle katkisest ja käevorme täis sileda klaasja põrandale asetatud peegelpinna, suudab kunstnik reflektsioonidesse omistada maskidele ainuomase ebaloomulikkuse. Ma olen kaunis kindel, et me ei kasva kunagi välja staadiumist, kus maskistatud inimene muudab oma olemisega midagi reaalsuse enda koes. Peeglis võime me veel kavalalt pilgumängu mängida, aga maskid äratavad meis olemusliku ullikese.
Jancis suudab vältida banaalset langemist sotsiaalkriitikasse stiilis «edevus on halb». Maski mängutoomine sunnib vaatajat põimima seda peeglikogemusega, lähendades sellega kahte eri tüüpi ekraani. Tekib vastandus loomuliku ja ebaloomuliku reflektsiooni vahel. Kerkivad isiklikku laadi küsimused selle kohta, kas peegel toidab vajadust kanda maski või toidab mask vajadust ainiti vaadata peeglisse, et ennast maskile vastavaks kohendada? Tagasisidering, millele saab anda vastuse ainult endas, on näitusel edukalt välja toodud ja asetatud vaatajaga vastakuti viisil, mis on piisavalt esteetiline, töötamaks nagu meepott. Kauniduse ja sädelusega – olgugi neil teatav kaalutletud groteski maik – meelitab näitus vaatajat endasse. Keset seda olemist muutuvad tänapäevased ilurituaalid ajatuteks universaalideks kujundada ennast selliseks, et oma peegelpilti võiks armuda.
/nginx/o/2022/08/25/14788129t1hefb1.jpg)
Kes vaatab?
Nagu enamik enesekesksuse ilminguid, toitub nartsissism välisest. Peegel näitab meile unistusi, mis omakorda toituvad suuresti sotsiaalsest maailmast tulenevatest etteantustest (mis on hot, mis on not). Tinglikult on jumalad sellel isikliku ja seesmise vahealal siiani elus. Tungid ja eluvormelid pressivad ennast meile peale just nimelt hetkedel, kus arvame ennast olevat intiimsfääris, ilma akuutse vajaduseta kanda kõrvalseisja jaoks mõnda maski. Jumalate ideaalsed kujutised ilmutavad end virvenduslike ideaalidena alles hetkel, kui on piisavalt vaikne, et kuulda vastikut häälekest aju tagasopist: «Ainult natuke kõhnem ja...»
/nginx/o/2022/08/25/14788131t1hd580.jpg)
Kuigi Ovidius on omaaegse usundiloo jutustamise kullastandard, kirjutas Narkissose loo 150 aastat hiljem ümber ka kreeklasest maailmarändur ja geograaf Pausanius. Tema sõnutsi polnud Narkissos üksiüritajast ilueedi, vaid osa paarist: tal oli kaksikõde, noormehega võrdväärne kaunitar. Õde-venda kandsid samu riideid, tegid üleüldse kõike koos ja olid seejuures äravahetamiseni sarnased. Alles siis, kui Narkissose õde ühel päeval hukka sai, köitis meest tema peegelpilt, millesse armus seetõttu, et nägi seal oma kadunud õde.
Pausaniuse müüt suudab edevuse kohta öelda midagi Ovidiusest peenemat. Roomlase didaktika (liigne enesearmastus muudab võimatuks teiste armastamise), asendub siinses kontekstis inimlikult kurva tõdemusega: «Me otsime peeglist mingit osa endast, mis pole mitte ainult kadunud, vaid on olnud kadunud peeglisse kiikamise hetkest saati, alatiseks.» Iha terviklikkuse järele – tähendagu see pealegi ilus olemist – lähtub puudusest, mis eelneb selle puuduse enda teadvustamisele.
Ühinemine peegelpildiga, ideaaliks saamine on seega samavõrd võimalik kui reaalne ühinemine kellegi teisega (hea seksi puhul säilib võimalus jõuda meeldivalt lähedale). «Soovide kaev» on selle terviklikkusetungi väljendamisel läbimõeldult elegantne, ent kajavalt sügavmõtteline. Küllap on kõigil olnud sel suvel vähemalt üks hetk, kui nad on vaadanud peeglisse ja näinud ennast ilusana. Siia näitusele tuleb see ilus inimene peeglist kaasa võtta.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/28/13551451t1h350e.jpg)
Cloe Jancis
Sündinud 1992
Eesti kunstnik. Töötab peamiselt fotograafia, video ja installatsiooniga.
Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal.